mina ja leedu keel – what’s the deal with it

See postitus tuleb seetõttu, et ma väsinud seda korduvalt seletamast, seega panen kirja. Ma õpin leedu keelt – miks? Üsna tihti kui see jutuks tuleb, on vastureaktsioon taoline: “leedu keelt?! mis sa sellega veel teha plaanid? kas see veidi mõttetu pole? miks mitte hispaania või prantsuse keel või isegi saksa? leedu suht mõttetu ju, ei?” Mis on minu jaoks huvitav, on see, et kui paar aastat tagasi eesti viipekeelt õppisin, mida räägib veel vähem inimesi ja mis ehk oleks justkui veel “kasutum” kui leedu keel, oli vastukaja hoopis postiivsem, et “oh wow, nii huvitav, nii lahe” jne.

Leedu keele valisin seetõttu, et kui ülikoolis on tasuta võimalik keeli õppida, siis miks mitte ning kuna tol ajal oli huvi Leedu osas aina kasvav ning külastasin Vilniust suhteliselt tihti, siis miks mitte. Pluss, minu jaoks tegigi asja huvitavaks see fakt, et seda ei räägi nii paljud inimesed. Ja tore on, et valisin leedu keele, ilmselt poleks ma kunagi saanud tuttavaks nende inimestega, kellega Kaunases suvekoolis kuu aega veetsin ning oleksin paljust ilma jäänud. Ja ma leidsin enda jaoks üle pika aja midagi, mille õppimist ma reaalselt naudin ning mille nimel viitsin ja jaksan pingutada – olen aus, kui ütlen, et seetõttu ootan veidi juba magistri lõppu, sest puhtalt inglise filoloogia õppimine on veidi end minu jaoks ammendanud. Seega, miks mitte avada enda jaoks uusi teid?

Leedu keel on raske.. kohe väga raske, aga ega ma seetõttu alla ei anna. Jah, vahepeal on perioode, kus ma olen ka sellest veidi väsinud, aga pingutan ikka edasi. Samuti on mul mingi loll blokk ees, et ma oma leedukatega ei taha keelt praktiseerida, kartes, et kui midagi valesti ütlen, siis on margine. Aga mis siis, kui ongi? Peaksin sellest üle saama. Võõrastega – vabalt.

Õnneks olen ma aastatega õppinud liikuma selles suunas, et need “mis sa sellega teed, see ju nii mõttetu ja kus sa seda üldse kasutama hakkad?” jne kommentaarid on mulle pigem motivatsiooniks, kui millekski, mida tõsiselt südamesse võtan. Pigem on see mind just aidanud selles suunas, et toetada inimesi mingite hobide-tegevuste osas, mis mulle endale võib-olla absoluutselt huvi ei pakuks ning uurida, miks need tegevused neile siis huvi pakuvad. Kõik ei olegi samadest asjadest huvitatud.

R x

English: This post comes because I’m quite tired of having to explain it, so I’ll just write it down. I’m studying Lithuanian language – why? Quite often when it comes up, people’s reaction is along the lines of: “Lithuanian?! what are you gonna do with it, isn’t it a bit pointless? why not Spanish or French or even German? bit pointless, eh?” What is interesting to me is that a couple of year ago when I studied Estonian Sign Language, which is spoken by even a smaller amount of people and could be considered even more “pointless”, people’s reaction was the opposite: “oh wow, so cool, nice, so interesting!” etc. 

I chose Lithuanian ’cause in university we have the opportunity to study languages for free, so why not. Around the time when I started, my interest in Lithuania kept growing and I visited Vilnius more often. Plus the fact that not a lot of people speak it was something that actually made it more interesting to me. And it’s great, that I chose it, ’cause otherwise I would have not had the chance to spend the month in Kaunas in summer school this summer and I would have not met the people there and would have not had all these great experiences. And for myself, over a long time, I found something that I have great interest in and that makes me want to get better at it – I’ll be honest saying I’m already waiting for the end of my master’s, ’cause I’m quite tired of just concentrating on English philology. 

Lithuanian is hard.. like very hard, but that doesn’t make me give up. Yes, I have periods when I get a bit tired, but I try to be over it. I also have some kind of a stupid blockage about talking in Lithuanian with my lithuanians – I have this fear that when I say sth wrong, they’d think I’m a joke trying to speak their language, although I need to get over it. With strangers, I don’t have anything like that. 

Luckily I’ve learned to move in that direction that those “what are you gonna use it for, it’s pointless, where are you gonna use it?” comments do not get to me – the opposite, they give me even more motivation, to get better. This attitude has rather helped me to be supportive of people’s activities and hobbies that might not be any interest to me, or to try and discover what people like about such things. Not everyone is supposed to like the same things. 

Advertisements

it has been a while / sügis

No tere, või peaks ütlema labas? Kuna oleme ju jälle lõunamaal omadega. Ühesõnaga, pole ammu kirjutanud ja üheks põhjuseks on see, et alustasin septembri alguses oma vahetussemestrit Vilniuse Ülikoolis. Long story short – meile öeldi, et kui bakas Erasmust ei teinud, siis nüüd pmst peab tegema. Esimene valik? Eks ikka UK… aga mingil põhjusel polnud UK-sse võimalik minna, ei tea isegi kas selle taga mingi normaalne põhjus ka või ei, ühesõnaga otsustasin Vilniusesse tulla. Põhjuseid palju miks just Vilnius, ilmselt olen enamusi neid siin blogis juba küll ja veel väljendanud, ei hakka kordama end. 3 nädalat olen ma siin siis lõpuks veetnud, harjun vaikselt selle ühikaeluga ning saan lõpuks ka ehk nautida õpinguid siin. Esimesed 10 päeva paraku läksid selle nahka, et veetsin oma päevad-ööd stressates oma magistritööga seotud asjade üle. Inimesed on siiani pigem toredad ja leedu keele praktikat saab küll ja veel. Natukene olen end jaganud ka Vilniuse ja Kaunase vahel, sest vahelduse mõttes on ka hea seal käia. Jagan ühikatuba ühe kasahhi tüdrukuga ja üleüldse on meie ühikas õnneks see korteri süsteem, et kaks tuba jagavad kööki ja vannituba ning kõrvaltoas on ka kasahhi tüdruk ja prantslanna. Olen oma ühika “korteris” kõige vanem ja paratamatult on seda ka tunda. Jagades tuba kellegagi, kes on sinust 5 aastat noorem ning kogeb kõike esimest korda, tekib kohati “ma olen ikka vana” tunne küll, sest kui tema järjekordsele peole läheb, jään mina ühikasse tegema töökõnesid või lugema järjekordseid artikleid magistritöö jaoks. Samas, me kõik oleme seal olnud. Järgnevad kuud tõotavad tulla põnevad, sest lisaks Erasmuse-elule on mul oodata päris mitut sõbrannat siia külla ja novembris lähen Islandile! Ja eks vaatab kuhu elu veel viib 🙂

R x

 

English: Well hello, or should I say labas? Since we are in the south again. Anyway, I have not written in quite a while and one of the reasons is that at the beginning of september, I started exchange studies in Vilnius University. Long story short – we were told that if we did not do Erasmus in bachelor’s, we’d have to do it in master’s. Of course my first choice was the UK, but for some weird reason it was not possible so I chose Vilnius. There are several reasons why and I’ve probably mentioned all of them already on this blog, so I won’t dwell on that. I’ve spent 3 weeks here, I’m slowly getting used to the dorm life and finally I’ll actually get to enjoy the studies here. For the first 10 days I was just stressing out because of things related to my master’s thesis. People so far are nice and Lithuanian language could be practiced everywhere. I’ve been also to Kaunas a couple of times ’cause it’s great to get the change of air (haha) for a bit. As of my dorm room: I share it with one kazakh girl and we are lucky that our dorm is like the “apartment” style, meaning we share a kitchen and bathroom with one other room, where also a kazakh girl and a french girl are living. I’m the oldest one in our “apartment” and well, from time to time the age gap is quite evident. Sharing a room with someone who is 5 years younger than me and experiences everything for the first time makes me think “damn, I am old” sometimes, ’cause when she’s going to another party, I’m probably left in dorm doing work calls or reading yet another academic article for my MA thesis. Then again, we’ve all been there. The following months seem to come quite good, because a few friends are coming to visit and I’m also going to Iceland in November! And we will see where the life takes me 🙂

one, 2 and 3

Iga aasta tundub see sünnipäev aina kiiremini kätte tulevat. See aasta oli korraldusliku poole pealt tükk tegu, et lõpuks kuupäevgi paika saada, seega kui 10.juuni õhtupoolikul külalised saabuma hakkasid, oli kuidagi kergendatud tunne. Mulle ikka meeldib neid teemapidusid teha ja sel aastal oli teemaks sportlased. Kostüümide osas oli jälle ikka väga naljakaid leide, mis on väga vinge. Terve päeva veetsime ettevalmistusi tehes, tegin fotoseina, söögid-värgid, et õhtu vinge tuleks. Vaikselt hakkas rahvast tiksuma ning lõpuks kui enamus kohal juba olid ning kõhud esialgu täis söödud, siis otsustasin viktoriini teha. Küsimused olid minuga seoses, spordiküsimused ja niisama mõned vaheldumisi – omaarust tegin üpris lihtsa seekord, aga tundus, et pani siiski pead murdma. Sportlastele kombekohaselt tuli ka mõni võistlus korraldada, ehk siis tehtud sai teatejooks, mis läks päris lõbusalt. Üldiselt oli selline mõnus olemine, sai palju juttu aetud inimestega, kellega ammu pole näinud ning lihtsalt nauditud olemist. Mingi hetk hakkas rahvas laiali valguma ning otsustasime linna edasi liikuda. Aed ja Aptek olid niivõrd kuivõrd rahvast täis, aga pidu polnud nii hea kui oleks võinud olla ning seepärast olimegi suht kiiresti juba kodus tagasi. Eri asjade kokkusattumisel juhtus see, et kell 3 kükitasime kolmekesi meie välisukse taga ning sõime otse kausist riisisalatit… sest me ei saanud tuppa sisse.

Järgmisel päeval tegime naistega Müüriääres brunchi ning kuna enamus liikusid Tallinna, otsustasin spontaanselt kaasa minna.. Samas tegelikult teadsin oma peas, et vaja oleks veel mõned esseed kirjutada, enne kui semestrile kriipsu peale tõmmata saab, aga ei tahtnud sünnipäevajärgset päeva nina arvutis ära raisata kah. Kokkuvõttes jäin sünnipäevaga väga rahule, kuigi väga mitmed mulle tähtsad inimesed kahjuks olid puudu. Uuel aastal uue hooga 🙂

 

R x

English: Every year it seems that the birthday is arriving quicker and quicker. This year it was kind of a struggle on the organizational part, because the date was still open until just before the party and so on. That is why I kind of felt relieved on the evening of the 10th of June when the guests finally started arriving. I like doing theme parties and this year was no exception: the theme was SPORT. There were some great finds amongst the costumes again, which was really fun. We spent the whole day doing preparations, making the photo wall, the food etc for the evening. Finally people started arriving and then, when most had arrived and had had their first bite of the food as well, I decided to have the quiz. The questions were about me: some were about sports and some just general knowledge tests – I thought I made it quite easy, but apparently not. As it was suitable for sportsmen, there had to be some competitions, so I had a relay, so people got to run around a bit and drink even more. Overall it was just this nice time, got to chat with some people who I have not seen in a long time and just enjoy the time with my friends. At some point people started leaving and we decided also to go to town. Aed and Aptek were full with people, but the party was not as good as it could have been, so we soon came back home and thanks to some unfortunate things, we ended up squatting in front of my front door, eating rice salad at 3 am… because we could not get inside the house. 

The next day we had a brunch with the girls in Müüriääre cafe and since most people went to Tallinn, I spontaneously decided to go as well.. Although in my head I knew that I still need to write a couple of essays, before I could say bye to this semester, but I did not want to waste the post-birthday day sitting in front of my computer the whole day. As a conclusion, I really liked my birthday, although some people important to me could sadly not come.. New year, new opportunities 🙂

error | party

Peale Türgist tagasi tulekut on olnud suhteliselt kiire ja tänu sellele, et uus semester peale hakkas, see kiire elutempo ka jätkub. 5. veebruaril oli meil Error Tantsukooli talveetendus, kus eliit oli väljas kahe kavaga. Tantsukoolis on meil kokku 12 rühma ning täitsa tore oli osasid kavu näha, mida tublid treenerid teistele rühmadele kokku pandud – poiste kavad olid eriti vahvad. Meie kavad olid kaks täiesti erinevat kava: kava pealkirjaga ‘Loputus’ – kaasaegne tants, mis võtab hinge täiesti seest välja (kunagi kui video ilmub, siis panen siia ka) ning kava nimega ‘Burlesque’, mis pigem selline showtantsulik kontsadel kava. Ausalt öeldes peale proove oli küll selline tunne, et mis toimub, mitte midagi ei tulnud välja. Õnneks aga esinemisel polnud midagi hullu enam, saime tehtud ilusti ja hiljem läksime mõndadega veel stuudio ruumidesse muljetama ning koju jõudsingi alles südaöö paiku. Päev enne tantsuetendust oli aga ka Ann’i sünnipäev, mille tähistamist alustasime tema pool ning edasi liikusime Shootersisse. Kahjuks või õnneks otsustasid minu liigesed mulle karuteene teha ning täiesti paiste ja valusaks minna, mistõttu läksin mingi aeg koju ära, sest ei tahtnud riskida sellega, et järgmine päev tantsida ei saa. Õnneks peale hommikust mudimist sain end ikka liikuma. Nüüd ongi käes magistri esimese aasta kevadsemester, aeg läheb ikka liiga ruttu + see tähendab, et on vaja reaalselt hakata magistritööga tegelema ja ma ei tea, kas ma selleks veel valmis olen.

R x

errortalveetendus
Burlesque
errortalveetendus1
Loputus
ann23
Anni food
ann23shoot
Shots n’stuff

English: After getting back from the project in Turkey stuff has gone by quite quickly and now that the new semester has begun, the fast pace continues. On February 5th we had our dance schools winter showcase and our elite group had 2 routines. In our dance school, there are a total of 12 groups and it was pretty cool to see some of the other routines as well – some of the boys’ group routines were awesome. Our routines were two different ones: the one called ‘Loputus’ was a contemporary dance, after which it was usually hard to breathe.. the other one was ‘Burlesque’, which was a show dance, high heels and stuff. After reherseals the feeling was not great at all, nothing seemed to work out. Luckily the performances turned out to be good or atleast the feedback was like that. After the concert we went with some people to our studio to talk about the showcase, overall stuff, look at old pictures and so on. The day before the showcase was also Ann’s 23rd birthday. We started out at her place and later on moved to the Shooters club. At some point my joints decided to give up and swell up, which is why I went home, in order to actually move the next day. And now it is the spring semester of my first year in master’s.. and I actually have to get to work and start writing my master’s thesis… and I don’t know if I am ready for it. 

hello 2017

Juba nädalake oleme omadega olnud aastas 2017. Ausalt öeldes pole siiani väga sellist tunnet, nagu oleks uus aasta, aga mis siis ikka. Jõulud perekeskis mööda saadetud saabuski see aastavahetus kätte. Pmst kuni viimase nädalani polnudki väga kindel mis 31 siis saama hakkab, aga lõpuks toimus ikka klassikaline Niine Õlleka Aastalõpu Gala (pikk jutt) ja nagu ikka, siis enne 00.00 kuuse alla kogunemine ja kuigi algselt plaanis polnud, sattusin veidikeseks ajaks Vana Kinno ka. Tore – mis muud. Ülejäänud aeg Haapsalus saigi veedetud puhates ja kooliasjadega tegeledes, sest nii kui 2017 kukkus, siis hakkasid tähtajad peale lendama.

Ja paar muud asja veel toimunud.

Juba olengi Tartus tagasi ning jätkame asja tantsu lainel, sest meil on nüüd Erroriga uued ruumid ehk: meil on ruumi! Nii põnev, sest tulemas on talveetendus veebruari alguses ja igasugused võistlused ja asjad, woop!

R x

English: It has already been a week of 2017. Honestly, it still doesn’t feel like a new year, but whatever. Spent the Christmas with my family and then it was time for NYE. Up until like the last week the plans for NYE were still not sure, but still, in the end we had the classic Niine Õlleka Gala (long story), as usual, gathering around the town’s Christmas tree before the clock strikes 12 and although it was not in my plans at first, I went to the party at Vana Kino as well. Cool – what else. The rest of the time I spent in Haapsalu was spent resting and doing school stuff, because as soon as 2017 came, all the deadlines also appeared sooo… 

And a couple of other things have happened as well. 

And I’m back in Tartu and we’ll continue with the dancing thing, because we now have enough room! Yup, got ourselves new practice halls and all. So awesome, because we will have our winter showcase thingy at the beginning of February and competitions and stuff coming up as well, woop!

 

’tis the season to be jolly | update

Oi kui pikk vahe on sisse jäänud ja põhjusega ka – pole lihtsalt mitte millestki kirjutada. Nüüd mõtlesin, et võiks väikese vahekokkuvõtte siiski teha, sest paar asja ikkagi on toimunud ka vahepeal. Näiteks toimus ühel kolmapäeval spontaanne välja minek: kell oli juba 23 läbi, mina pitšaamas ja valmis varsti magama minema, kui Madli tuleb ja pakub, et läheme välja – mis siis ikka, mõeldud-tehtud. Ühel päeval toimus Taukari kontsert ka, kuhu ma peaaegu (!) jõudsin, ehk siis kodust välja sain, aga Taukarit lõpuks ikka ei näinud.. mis siis ikka.

Semester sai ka vahepeal läbi, mis tähendab, et nagu eelmises postituses mainisin, aeg esseesid ja magistritööd kirjutada. No, see on ka läinud nii nagu ta on, midagi ikka tehtud on saadud. Jõulud tulid kuidagi nii kiiresti peale ja saigi eelmine nv jõulupidudele algus tehtud, kui Erroriga Kuutsemäele läksime. Minust ei suusatajat ega lumelaudurit väga ei olnud, seega minu jaoks oligi kogu õhtu suur söömine ja juttu rääkimine. Sauna sai ka!

Ja ongi see jõulunädal käes. Tulemas on nagu ikka, korralik söögipidu ja järgmisel nädalal juba aastavahetus… what. Kuhu see 2016 läks?

R x

English: Oi, a long time since the previous post, isn’t it? Well, there is a reason for it – nothing to write about. Still, I decided to make a little update, because a couple of things have went down nevertheless. For example, on Wednesday there was a spontaneous decision to go out: I was already in my pajamas, ready to go to sleep when Madli asked if I’d be up for going out and well, let’s do it. Also, there was a concert by Estonian singer Karl-Erik Taukar one day and I almost (!) made it. I made it out of our apartment, but didn’t make it to the concert.. Well there’s that. Also, the semester finally finished and like mentioned in the previous post, I have to do my master’s thesis and essays.. well some of it I’ve already done, but still a long way to go. Also, last weekend we had our Christmas party with my dance practice mates from Error Dance School at Kuutsemäe. I wasn’t up for any skiing and snowboarding, which is why I spent most of the evening talking to the people and eating.. and there was also a sauna! 

And now it’s the Christmas week and next week it’s NYE. What. Where did 2016 go?

error vol 2 | ERM

Olen hetkel seda postitust kirjutades Berliini lennujaamas ja mõtlen, et kui palju ma suudan täna öösel magada nii, et ei põeks, et keegi mu väärtusetut kohvrit ära võtta tahaks või et kondid nii kangeks ei jääks, et hommikul püsti ei saa.  Eks näeb. Mõtlesin, et panen kirja ka natukene meie teisest esinemisest Erroriga vast-avatud Eesti Rahva Muuseumis. Selle esinemisega sai normaalselt nalja: eelneval pühapäeval õppisin ekstra selle jaoks uue kava ära, esmaspäeval tuli teade: me ei esine, sest kliendile meeldib küll kava, aga muusika mitte. No olgu nii siis.. kolmapäeval tuli aga välja, et jah, esineme ikka, aga täiesti uue kavaga – a miks ei! Kahe päevaga kava selgeks, õnneks polnud tehniliselt väga raske kava ja reedel siis esinema.

errorermis

errorermis2

Tegu oli järjekordselt mingi max fancy valged toolid- valged lauad – kuulsad inimesed üritusega ja boonusena sai siis ERM-i maja ka üle vaadata, ootan juba, et saaks sinna minna ka kui tavaline muuseumikülastaja, sest tundus huvitav. Mul pole ammu nii kiiret päeva olnud, kui see reede: proov ERM-is, linna, Lõunakeskusesse, uuesti linna ja siis esinemisele. Enamus aega veetsin sellest muidugi bussiga sõites, sest nii ERM kui Lõunakas on eri linna äärtes.. fun. Ei tegelikult oli tore, et me lõpuks ikkagi esineda siiski saime, see laval olemise ja esinemise tunne on lihtsalt ülim.

Ja siis jah.. teel Rumeeniasse, Poiana Negriisse.

R x

English: I’m currently writing this post in Berlin Schoenefeld airport, wondering how much sleep can I get tonight without worrying about someone taking my bag or getting all my body sore. We’ll see.. I wanted to to tell you about our 2nd performance with Error Dance School. It took place in the newly-opened Estonian National Museum. Of course it was as fancy as the event last week, white chairs and tables and catering and all. It all did not go as planned at first: I had to study a different dance before, then we found that that we won’t be performing and then again we WERE performing and I had to learn yet another new dance in two days.. woop. The performance day was hectic as well, with no time to even breathe, let alone eat. All was well in the end and it was sooo great to be on stage and to perform again..