it has been a while / sĂŒgis

No tere, vĂ”i peaks ĂŒtlema labas? Kuna oleme ju jĂ€lle lĂ”unamaal omadega. ÜhesĂ”naga, pole ammu kirjutanud ja ĂŒheks pĂ”hjuseks on see, et alustasin septembri alguses oma vahetussemestrit Vilniuse Ülikoolis. Long story short – meile öeldi, et kui bakas Erasmust ei teinud, siis nĂŒĂŒd pmst peab tegema. Esimene valik? Eks ikka UK… aga mingil pĂ”hjusel polnud UK-sse vĂ”imalik minna, ei tea isegi kas selle taga mingi normaalne pĂ”hjus ka vĂ”i ei, ĂŒhesĂ”naga otsustasin Vilniusesse tulla. PĂ”hjuseid palju miks just Vilnius, ilmselt olen enamusi neid siin blogis juba kĂŒll ja veel vĂ€ljendanud, ei hakka kordama end. 3 nĂ€dalat olen ma siin siis lĂ”puks veetnud, harjun vaikselt selle ĂŒhikaeluga ning saan lĂ”puks ka ehk nautida Ă”pinguid siin. Esimesed 10 pĂ€eva paraku lĂ€ksid selle nahka, et veetsin oma pĂ€evad-ööd stressates oma magistritööga seotud asjade ĂŒle. Inimesed on siiani pigem toredad ja leedu keele praktikat saab kĂŒll ja veel. Natukene olen end jaganud ka Vilniuse ja Kaunase vahel, sest vahelduse mĂ”ttes on ka hea seal kĂ€ia. Jagan ĂŒhikatuba ĂŒhe kasahhi tĂŒdrukuga ja ĂŒleĂŒldse on meie ĂŒhikas Ă”nneks see korteri sĂŒsteem, et kaks tuba jagavad kööki ja vannituba ning kĂ”rvaltoas on ka kasahhi tĂŒdruk ja prantslanna. Olen oma ĂŒhika “korteris” kĂ”ige vanem ja paratamatult on seda ka tunda. Jagades tuba kellegagi, kes on sinust 5 aastat noorem ning kogeb kĂ”ike esimest korda, tekib kohati “ma olen ikka vana” tunne kĂŒll, sest kui tema jĂ€rjekordsele peole lĂ€heb, jÀÀn mina ĂŒhikasse tegema töökĂ”nesid vĂ”i lugema jĂ€rjekordseid artikleid magistritöö jaoks. Samas, me kĂ”ik oleme seal olnud. JĂ€rgnevad kuud tĂ”otavad tulla pĂ”nevad, sest lisaks Erasmuse-elule on mul oodata pĂ€ris mitut sĂ”brannat siia kĂŒlla ja novembris lĂ€hen Islandile! Ja eks vaatab kuhu elu veel viib 🙂

R x

 

English: Well hello, or should I say labas? Since we are in the south again. Anyway, I have not written in quite a while and one of the reasons is that at the beginning of september, I started exchange studies in Vilnius University. Long story short – we were told that if we did not do Erasmus in bachelor’s, we’d have to do it in master’s. Of course my first choice was the UK, but for some weird reason it was not possible so I chose Vilnius. There are several reasons why and I’ve probably mentioned all of them already on this blog, so I won’t dwell on that. I’ve spent 3 weeks here, I’m slowly getting used to the dorm life and finally I’ll actually get to enjoy the studies here. For the first 10 days I was just stressing out because of things related to my master’s thesis. People so far are nice and Lithuanian language could be practiced everywhere. I’ve been also to Kaunas a couple of times ’cause it’s great to get the change of air (haha) for a bit. As of my dorm room: I share it with one kazakh girl and we are lucky that our dorm is like the “apartment” style, meaning we share a kitchen and bathroom with one other room, where also a kazakh girl and a french girl are living. I’m the oldest one in our “apartment” and well, from time to time the age gap is quite evident. Sharing a room with someone who is 5 years younger than me and experiences everything for the first time makes me think “damn, I am old” sometimes, ’cause when she’s going to another party, I’m probably left in dorm doing work calls or reading yet another academic article for my MA thesis. Then again, we’ve all been there. The following months seem to come quite good, because a few friends are coming to visit and I’m also going to Iceland in November! And we will see where the life takes me 🙂

Advertisements

TĂŒrgi | summer edition

KĂ€isin oma esimesel soojamaa reisil.. vĂ”i tehniliselt siiski teisel. Adanas. Vahe selles, et jaanuaris TĂŒrgis kĂ€ies oli seal kĂŒlmem kui Eestis.. niiet kas see ikka loeb? Tuli spontaanne vĂ”imalus minna pagulasteemalisele projektile ja miks mitte. Poleks vist ilus kahte asja nii vĂ”rrelda, aga vĂ€hemalt jaanuari projekti just mitte parim teostus sai nĂŒĂŒd kĂ”vasti heastatud. RÀÀkida oleks palju, kuid parem on lĂŒhidalt asjad kokku vĂ”tta: peaaegu 10 pĂ€eva minimaalset internetikasutust (seal lihtsalt puudus wifi enamus kohtades), igapĂ€evaselt 35-45 kraadi sooja, maailma parimalt valmistatud TĂŒrgi riis, grupitööd ja tegevused, vĂ€ljasĂ”idud Vahemere ÀÀrde, mĂ€gedesse, TĂŒrgi suurimasse, Sabanci moĆĄeesse jms ning ka pagulaslaagrite kĂŒlastused. Viimane neist mainitutest oli konkreetne reality check, sest oma silmaga nĂ€ha kuidas inimesed elavad keset pĂ”ldu presendist valmistatud telkides, lapsed jooksevad rĂ€balatest riietes ringi ning lĂ€hevad 10kesi ĂŒhe palli pĂ€rast kaklema ja et inimesed karjuvad su peale araabia keeles et ‘miks te meid ei aita!?’ ja tĂ”mbavad ja tirivad sind igat pidi, on ikka hull. Ja selliseid inimesi on TĂŒrgis miljoneid.. ning siis mĂ”elda kuidas Eestis tehakse suur teema sellest kui mĂ”ni uus pagulaspere siia suunatakse, on kĂŒll naeruvÀÀrne.

RannapĂ€ev oli tore, vesi oli ligi 30 kraadi ja niii soolane. Ja rannaliiv oli kuum. Kuna olen 365 pĂ€eva aastas lumivalge, siis muidugi tipnes pĂ€ev sellega, et pĂ”lesin nii hullult Ă€ra, et kolm ööd korralikult magada ei saanud – ei aidanud see 3x SPF 50 mÀÀrimine mitte midagi. Ja Adana mĂ€gedes ringi sĂ”itmine tuletas mulle Rumeeniat meelde.

R x

English: I went on my first trip to a warm country.. or well, technically on the second one. To Adana. The difference is that in January, Turkey was even colder than Estonia, so does it really count? I had the spontaneous chance to join a project on the topic of refugees and I thought ‘why not?’. I think it’s not nice to compare two things like that, but atleast the not-so-good organization of the January project was now compensated. There would be much to tell, but it’s better to conclude things shortly: almost 10 days of minimal internet usage (wifi was just non-existant there), 35-45 degrees Celsius on daily basis, the best Turkish rice or rice in general I’ve ever eaten, group works and different activities, field trips to the Mediterranean Sea, the mountains and the Sabanci Central Mosque, the biggest mosque in Turkey and also, visits to the refugee camps. The last of all mentioned was the biggest reality check, because seeing with your own eye how people live in the middle of some random field in tarpaulin tents, the children running around in shabby clothes and how 10 children go fighting over one random football is crazy. Add to that the fact that the women and children grab you, a white Western-looking person whenever and however they can and scream to your face in Arabic: “why don’t you help us??”. There is millions of people living like that in Turkey.. and then to think that in Estonia, where we have about 150 refugees, when a refugee family is placed here, it is made into this huge big deal, is pathetic.

The day at the beach was great, the water was about 30 degrees Celsius and so salty. And the sand was HOT. Since I’m usually paper white 365 days a year, then I of course managed to get a major sunburn, no matter that I used SPF 50 3 times during our 4.5 hour stay there.. and that resulted in not being to able move myself properly nor sleep for three days. Driving around Adana region mountains reminded me of Romania.

 

what happens in poland

Istun seda postitust kirjutades Varssavi Chopini lennujaamas, oodates oma hommikust lendu Riiga. Postitamise hetkel olen ilmselt juba Riias. Long story short: kĂ€isin analĂŒĂŒsiseminaril vĂ€ikelinn Czerskis, ĂŒritus ise oli ĂŒhe eelneva projekti jĂ€relseminar, kestes vaid 3 pĂ€eva. See on kĂ”ige vĂ€hem tĂ€htsam – nende kolme pĂ€eva jooksul juhtus palju rohkemat kui kunagi varem ĂŒhegi projekti jooksul kogenud/nĂ€inud olen ja seda just mitte heas mĂ”ttes. Oleme ju kĂ”ik Poola kohta kuulnud igasugu jutte, kuidas kellelgi auto aken sisse löödi, kuidas asju varastati jne – ega enne ei saa aru, kui ise asja sees oled. On reede öö, rahvas ĂŒsna peo meeleolus, aga mul seda vĂ€ga polnud ja otsustasin magama minna. Toakaaslane oli samuti eestlane ning alati lukustasime uksi, kuid too öö oli vĂ”ti tema kĂ€es ja ma ei leidnud teda kuskilt, seega mĂ”tlesin, et mis ikka juhtub jah? Juhtus see, et ma olen tunnike maganud, kui kuulen keegi tuleb tuppa, paneb tule pĂ”lema ja hakkab toakaaslase kohvris sobrana – ilmselgelt mĂ”tlen poolunes olles, et ju siis tema ise eks? MĂ”tlesin seda kuni selle ajani, kui jĂ€rsku tĂ”mmatakse minu voodi alt vĂ€lja minu kohver. KĂŒsin eesti keeles: “kuule mis teed?” ja keeran pead, kui nĂ€en, et meie toast jookseb vĂ€lja mingi noorem kutt. Mul oli kohe alarmkellad peas, vaatasin asjad ĂŒle, et kĂ”ik olemas oleks – olid. Andsin toakaaslasele ka teada, ta tuli omi asju vaatama ja mis selgus – transpordikulude katteks saadud ĂŒle sajaeurone sularaha oli rahakotist kadunud. Kohe sai korraldajatele rÀÀgitud jms ja tuli vĂ€lja, et ĂŒhes teises toas oli ka see varas kĂ€inud, aga seal oli inimene sees, kes ka nĂ€gu nĂ€gi.. hiljem muidugi selgus, et mĂ”nest toast saadi veel saagiks paar kĂ”larit jms. Igastahes, lĂ€heb siis oma pool h mööda, hakkame magama jÀÀma uuesti, kui koridoris karjutakse “HEY! HEY! HEY!”, keegi jookseb mööda koridori ja siis karjuvad mehehÀÀled. Tuli vĂ€lja, et see varas oli meie toast joostes jooksnud kĂ”rvalasuvasse tualetti ja end seal terve aja peitnud ja paar Hispaania tĂŒdrukut kogemata sattusid talle ‘peale’, mispeale ta ĂŒht tĂŒdrukut lĂ”i ja minema jooksis. Juba selleks hetkeks oli draamat kĂŒll ja veel.

JĂ€rgmine pĂ€ev oli vĂ€ljasĂ”it Hel’i ja Gdanskisse ning bussisĂ”idu ajal lĂ€ks korralik CSI/Sherlock vĂ€rk lahti, sest tuli vĂ€lja, et varas oli oma telefoni wc-st vĂ€lja joostes sinna jĂ€tnud, seega ĂŒks abivahend jĂ€lle olemas. Korraldajad ja paar vabatahtlikku tegid seal korraliku detektiivitööd ja said isegi lukustatud telefoni abil teada nime – ĂŒks hotellis töötavatest teenindajatest. Vahepeal sai muidugi terve buss naerda, kui lukustatud ekraanile ilmus mĂ€rge sellest, et ema oli kutile kirjutanud, et ta oma jalanĂ”ud ukse taha jĂ€taks ja oma haisvad jalad Ă€ra peseks koju tulles. Õhtul tagasi jĂ”udes kutsuti kĂ”ik inimesed, kes varast nĂ€gid, kokku ning pidime tĂ”endama kas too isik on see, keda nĂ€gime, vĂ”i ei. Kuigi mina nĂ€gin teda vaid tagant, olin ma 99% kindel, et see on sama kutt, kuid lĂ”puks oli ikka tĂ”endeid vĂ€he, ta suutis ikka vĂ€lja kuidagi vingerdada. Seega, case closed ja ei saanudki asjast midagi. MĂ”tlesin jĂ€lle suhteliselt vara magama minna, sest hommikul kell 8 lĂ€ks juba rong, aga kus sa sellega. Öösel kell 3 kui toakaaslane tuppa jĂ”udis kuulsin, et see sama varganolk oli oma sĂ”pradega hotelli juurde tulnud ja lĂ”puks oli nende ning paari itaallasse ja kreeklase vahel korralikuks tĂ”uklemiseks Ă€ra lĂ€inud. Hiljem tuli veel vĂ€lja, et tĂŒrklased olid Gdanskis varguse tagajĂ€rjel mĂ”nest dokumendist ja rahast jms ilma jÀÀnud ja Tczew-is oma rongi Varssavisse oodates ĂŒritas ĂŒks kalkar minult rahakotti Ă€ra vĂ”tta – kas pole mitte lĂ”bus.

Tegelikult oli peale selle kĂ”ige tore ka, kuigi issanda loomaaed on ikka nii kirju inimeste osas kui ĂŒldse olla saab. Samas aga oli tore nĂ€ha erinevaid linnu ja kohti, kuhu muidu kindlasti ei satuks. Andsime ka kohalikus algkoolis inglise keele tunni, mille peale ma muidugi ĆĄoki sain, et 5 aastat keelt Ă”ppinud lapsed oskavad öelda vaid “my name is..”. Tegin ka palju pilte, aga need tulevad jĂ€rgmise postitusena.

R x

English: I am sitting in the Warsaw Chopin Airport while writing this post, waiting for my morning flight to Riga. When this goes up, I’ll probably be in Riga already. Long story short: I attended an analysis seminar of a project that was held before and it only lasted for 3 days this time. During these three days, things that have never happened to me or during my projects, happened. I think we’ve all heard stories about Poland: how it is easy to get your things stolen etc. but it is hard to grasp it before being in that situation yourself. It was Friday night and people were partying downstairs – I was quite tired, so I decided to go to bed. Since my roommate had the key and I couldn’t find her, I couldn’t lock the door. I had had around an hour of sleep when I hear someone entering the room and putting the light on and starting to rummage around my roommates suitcase. Half asleep, of course I thought it was my roommate.. until they pulled out my suitcase from under my bed. Then I turned around and asked in Estonian: “what are you doing?” and then I see it.. it wasn’t my roommate, it was some young tall guy running out. Of course I checked if all our things were there and wrote to my roommate as well. She came and she found that her reimbursment cash (over 100 euros) was not in her wallet. 

We talked to the organizers and it was decided that nothing could be done at that moment. We went to bed and about half an hour later, when I was again almost sleeping, I hear someone yelling “HEY! HEY! HEY!”, someone running in the corridor and some more yelling. It turned out that the thief had hidden in the toilet next to my room the whole time and then some Spanish girls found him, he panicked and ran away, hitting one of the girls as well. The next day we had a daytrip to Hel and Gdansk and in the bus it turned out that the thief had left his phone in the toilet – a big help. Some real CSI/Sherlock shit went down in the bus, with the organizers and some volunteers trying to find anything from a locked phone. And they did – they still saw the notifications on the screen. At one point the whole bus laughed because they guy’s mom had written to him to take off his dirty shoes and wash his smelly feet. Anyway, somehow through detective work, they found out the name – it was one of the guys working in the hotel staff. 

When we got back, we had to see the guy and testify if it was him who we saw (some other people saw his face as well). Tbh, I only saw him from the back, but even then I was 99% sure. Still, in the end they didn’t have enough evidence, cause the guy made up some shitty excuses etc. Ok, we thought it was done, but no – for some reason the guy showed up that night with his friend and in the end there was a kind of a fight between them and some Italian and Greek guys. What even. Later it also became known that some Turkish people had their money and documents stolen and one guy tried to steal my moneybag when I was waiting for my train in Tczew as well. Fun storytime. 

Actually, besides all that, it was fun and a cool experience as well, but it proved that there are sooo many different… too different people in the world. It was great to visit all these places that I would not go ever when it wasn’t that kind of a project. We also visited the local primary school and gave a brief English lesson, from which I kinda got a shock, ’cause the children who had studied the language for 5 years could only basically say “my name is..”  But yes, I also made many pictures, but they will be in the next post. 

kuidas mina uk-s kĂ€isin part 3

Part 3 ehk lets conclude this shiiiet

Eelmises postituses ĂŒtlesin, et viimases rÀÀgin negatiivsetest asjadest ja vĂ”tan asjad kokku ning just seda kavatsengi siis teha. Kuigi ausalt, enamus sellest kĂ”igest oli vĂ€ga positiivne, juba esimesel pĂ€eval kohapeal olin suht :O, et wow is this real, siis tegelikult selle nĂ€dala jooksul tulid vĂ€ga paljud asjad vĂ€lja. Üks negatiivsetest oli siis see toiduteema, millest juba rÀÀkisin. Peale selle tuli umbes nĂ€dala poole peal vĂ€lja, et kaks riiki: Armeenia ja AserbaidĆŸaan on tegelikult omavahel pmst tĂŒlis, et nende inimesed ei salli ĂŒksteist ning neid kasvatatakse juba maast madalast ĂŒksteist vihkama – wait what?

KĂ”ik algas sellest, et iga riik pidi tegema enda kohta ettekande, oma kultuurist, ajaloost jne ja et mida me ise arvame, et kuhu me kuulume, kas itta vĂ”i lÀÀnde. Nende kahe eelmainitud riigi ettekannetest tuli aga vĂ€lja see, et oli toimunud genotsiid, ĂŒksteist tapeti rĂ€medalt, tĂŒrklased olid ka kuskil seal nagu hello guys i wanna kill too jnejne eksole. PĂ€ris ĂŒllatunud olid ikka kĂ”ik teised, sest poleks nende inimeste omavahelisest suhtlusest kĂŒll mitte midagi sellist vĂ€lja lugenud. Meil toimusid iga Ă”htu sellised asjad nagu reflection groups – erinevatest rahvustest 5-6 liikmelised grupid, kes arutasid eelmise pĂ€eva ja konkreetse pĂ€eva plusse, miinuseid ja ootuseid ja siis ĂŒks inimene grupist kandis koolitajatele selle ette. Sealt tuli siis ikka vĂ€lja, et ĂŒks riik oli max butthurt ja teine oli ka ja mida iganes. Eestlaste jaoks oli kĂ”ik vĂ€ga vÔÔras, sest see toimus meist nii kaugel, samas huvitav oli ikkagi midagi sellist uut teada saada.

Kui alguses olid kÔik rÀiged sÔbrad ja tegid toredad nÀod pÀhe, siis mÔne inimese puhul hakkas pÀevade möödudes iseloom ikka korralikult vÀlja tulema ja mrs. bitchface got into full force. Samuti oli ka see (millest mina aru ei saanud, sest olin esimest korda sellise asja osaline), et mÔned, kellel oli see juba mitmes projekt, tundsid, et asjad on igavad ja mÔttetud.

Viimasel pĂ€eval lahkusid osad juba öösel, aga eestlased koos uk enda omade ja ukrainlaste jne lĂ€ksid suht vara hommikul Gloucesteri poole. Ära minek oli kurb, sest kĂ”ik inimesed Asha Centeris ja teistest riikidest olid ikka tĂ”siselt vingeeed! Samas natukene oli vĂ€simust ka ikka lĂ”puks, kuigi ei ĂŒtleks, et see koduigatsus oleks olnud, pigem juba tahtmine Londonisse saada. Viimase pĂ€eva siis veetsimegi seal. Panime alguses paika, et mis kohad Ă€ra tahaks nĂ€ha, kuidas liigume ja mis kellaks peame olema Baker Streedil, et saaks EasyBusiga lennujaama. KĂ”ndisime siis oma kohvritega ringi, sest ei leidnud mĂ”tet, et need Ă€ra kuskile panna

. londoneye1       london3

Esmalt lĂ€ksime Buckinghami palee juurde, sealt Big Ben ja Parlamendihoone ja London Eye nĂ€gime ja Ă€ra ja tegime kerge metroosĂ”idu ka, et Katrin ja Margo (teised eestlased), selle ka Ă€ra proovida saaks ning jĂ”udsime Oxford Streedile. Kogu selle aja jooksul midagi sĂŒĂŒa polnud saanud ja kuna mina tahtsin Oxford Streedil kindlalt shopata jne ja nemad sĂŒĂŒa, lĂ€ksime lahku ja leppisime kellaaja kokku. KĂ”mpisin oma kohvriga seal ringi siis ja midagi ei leidnud ja lĂ”puks suht kolisin Primarki sisse ja tegin seal ikka kerged ostud vĂ€rgid sss. LĂ”puks saime kokku ja tuli vĂ€lja, et ma ainuke kes sööma ikka ei olnud jĂ”udnud fuuun. Hakkasime siis Baker Streedi poole jalutama kuskilt ma ei tea kust kohast lĂ€bi ja ma olin lĂ”puks sinna kohale jĂ”udes tĂ€iesti surnud. Õnneks oli seal kĂ”rval metroojaam ja sai M&S-i poest söödavat ja energiat veits. Bussiga saime Stanstedi ja siis veetsime öö seal, mis oli ka vĂ€ga fun ikka jajaja. Hommikul 6 paiku lennukile ja siis juba Eestiiiii!

Siiski, ĂŒleĂŒldine mulje oli SUPER. Soovitan kĂ”igile, keda selline asi vĂ€hegi huvitab, et tehke Ă€ra! Olge spontaansed ja tehke avaldus Ă€ra, kunagi ei tea kas veab vĂ”i ei. Pealegi, arvestades seda, et toit ja majutus on tasuta ja kĂ”ik tegevused jnejne ja saad transpordirahast ka veel 80% tagasi, on diil vĂ€ga super. VĂ”in ka konkreetsetest summadest rÀÀkida: 180 eurost sain tagasi 140 eurot, ehk siis kogu see nĂ€dal seal imelises kohas, koos superhea söögi, vingete inimeste ja uute kogemustega lĂ€ks mulle maksma 40 eurot… what the fuck.

east west same nest

Oh ja veel – sain eile 21. Pidu laupĂ€eval. Stay tuned.

R x

kuidas mina uk-s kĂ€isin part 2

Eelmise postituse lÔpetasin öeldes, et jÀrgmises rÀÀgin sellest, kuidas asjad tegelikult kohale jÔudes vÀlja hakkasid nÀgema ning mis oli mu mulje. Tegelikult arvan, et siit tuleb veel peale part 2 ka part 3 ja eks nÀeb, Àkki isegi neljas ka. SellepÀrast vabandan ette Àra juba, kui kellegile need postitused peaks vÀga igavad tunduma.

Kohale jĂ”udes oli meil natukene Londonis aega parajaks vaja teha, sest buss Gloucesteri (hÀÀlda: Gloster, very much importanzze) lĂ€ks alles ma ei mĂ€leta mitme tunni pĂ€rast. Ise ma olen Londonis varem kĂ€inud ja kuna teadsin, et selle tripi terve viimane pĂ€ev on meil Londonis veeta, ei kurvastanud, et esimesel pĂ€eval seal aega vĂ€he oli. Pigem ootasin juba kohale jĂ”udmist. Hiljem saime bussiga Gloucesteri ja seal oli meil juba vastas Asha vabatahtlik, kellega saime veel tund aega loksuda ja lĂ”puks kohale jĂ”uda. ÜhesĂ”naga, 8. aprillil alustasin Tartust sĂ”itu hommikul 6-7 ajal ja lĂ”pp-sihtkohta jĂ”udsin Eesti aja jĂ€rgi umbes kell 00, fuuuun.

Meie ja itaallased olime viimased kes jĂ”udsid, seega koha peale jĂ”udes jagati meid tubadesse (rahvusvahelised toad, kutid-naised eraldi) ning kuna me olime kĂ”ik suhteliselt VÄGA vĂ€sinud, siis ringi vĂ€ga ei viitsinud enam uurida. Mina olin siis kĂ”ige suuremas toas, J.R.Tolkieni tuba, kus oli peale minu veel 6 tĂŒdrukut: 2 Poolast, 1 AserbaidĆŸaanist, 1 Armeeniast, 1 Itaaliast ja ĂŒks UK enda tsikk. KĂ”ik tundusid juba Ă”htul kohe vĂ€ga toredad ja huvitavad. Üllatusin selles, et toad olid reaalselt nagu hotellitoad, voodid ĂŒlipehmed ja vannituba ilus jne, ei osanud vĂ€ga midagi oodatagi. Lisaks nĂ€gin siis ka esimest korda projekti kava ja ma olin vĂ€ga impressed lihtsalt, kuri ka, et varem seda ei nĂ€inud. Samas vĂ”ib-olla oligi parem, kui ootused nullis olid, reaalselt iga asi iga pĂ€ev oli ĂŒllatav ja tore

Otse ees paistab siis Tolkieni-nimeline tuba (kÔikidel tubadel olid kuulsate kirjanike nimed), ehk siis mah place

.tolkienroom

JĂ€rgmisel pĂ€eval hakkas kĂ”ik see kammajaa siis pihta. Söögiajad olid nĂ€iteks tĂ€iesti paigas: hommikusöök, 11 ajal tea break (need ju much popular seal), 13 ajal lĂ”unasöök, 3-4 ajal teabreak jĂ€lle ja 19 ajal Ă”htusöök. Selle kĂ”ige vahele jĂ€i vÀÀÀÀga palju tegevust. Esimesel pĂ€eval saime koha pĂ”hjaliku ekskursiooni Asha territooriumil ja let me tell you, see koht oli reaalne paradiis. Forest of Dean (mets mis inspireeris Tolkieni kirjutama LOTR-i) seal samas kĂ”rval, ojake vuliseb, lambad mĂ€e peal, suured peenrad lillede ja muuga, puud jne. Lisaks kĂ”igele oli ka kogu see aeg ilm tĂ€iesti super, mida nad ise ka imestasid seal. Raske on leida selliseid pilte, mis nĂ€itaks kogu seda ilu, mis seal oli, aga ĂŒritan midagi leida. Lisaks panen ĂŒhe video ka, mis tehtud ĂŒhe grusiini poolt, kes ka seal oli: click me pls

centre

sildw

majake

asha8

roses

Esimene pĂ€ev oli muidugi see icebreaking pĂ€ev, kus kĂ”ik said kĂ”igiga tuttavaks ja ĂŒritati nimesid meelde saada jne. Õhtul oli intercultural evening, kus siis kĂ”ik riigid panid enda snĂ€kke-toite-jooke jne vĂ€lja. Üritasin kĂ”igi 9 riigi asjadest midagi proovida ja siis hiljem surin oma toas because I got fat. Üritus ise oli vĂ€ga vinge ja sai jĂ€lle muidugi inimesi rohkem tundma Ă”ppida. JĂ€rgnevatel pĂ€evadel toimusid igasugused erinevad asjad: seminarid, grupitööd jne. Wops, ma vist unustanud mainida, et projekti teema oli: EAST AND WEST IN EUROPE. ÜhesĂ”naga kogu selle nĂ€dalaga panime ‘piire’ paika nii enda jaoks kui teiste jaoks, Ă”ppisime palju uut ja huvitavat ning ka natukene negatiivset teiste riikide kohta jne. Lisaks sellele, et kĂ€is tĂ€iega hard work, olid meil ka muud tegevused, nagu nĂ€iteks tripp lĂ€hedal asuvasse pubisse. See oli ikka korralik Inglise pubi, enamus inimesi pĂŒsikliendid jne. JĂ€llegi midagi vĂ€ga huvitavat.

Muidugi oli meil ka enda vaba aega vahepeal, aga kellaaegadest pidi siiski kinni pidama – naljakas, eestlased olid selles osas kĂ”ige tublimad, me olime alati 10 minutit varem igal pool kohal.

Nagu esimeses postituses ilmselt mainisin, siis olid majutus ja toit jne tasuta. Oi, see toiduteema oli kĂ”va teema seal. Ilmselt on see mingi eestlase mentaliteet vĂ”i lihtsalt kultuurilised erinevused, aga arvestades seda, et kogu see toit oli meile tasuta, ajas mĂ”ne inimese toidu ĂŒle vingumine konkreetselt s*ta keema. LĂŒhidalt: hommikusöögil said valida toasti, cereali, puuviljade jne vahel, lisaks tee vĂ”i kohv vms. Tea break samamoodi, tee vĂ”i kohv ja mingid lihtsad snĂ€kid nagu crackers, kĂŒpsised jne. LĂ”una ajal sai juba kĂ”vemat sĂŒĂŒa: riis, cous cous, roheline salat, supp vĂ”i mingi vorm vms, oad jne. Õhtusöögil oli samuti ĂŒldiselt mitu erinevat varianti mida sĂŒĂŒa, but STILL – ei sobinud mĂ”nele see, et liiga vĂ€he liha, ei sobinud see, et ube palju, sest apparently need panevad su peeretama, siis oli saia vĂ€he jnejne. Mina olen harjunud, et kui vÔÔrastega sööd vms ja laual on ĂŒhine sai/leib, siis vĂ”tad esialgu ikka ĂŒhe viilu ja kui hiljem juurde tahad ja on veel jĂ€rgi, vĂ”tad veel. NĂ€iteks aga grusiinid nĂ”udsid saia juurde, siis kuhjasid endale 4-5 viilu ette ja hiljem jĂ€i 3 neist jĂ€rgi. Miks?

glosterr

katekas

Gloucesteri katedraal.

Positiivsetest asjades veel, jĂ€tan need mĂ”ned negatiivsed ehk jĂ€rgmisesse postitusse. Meil toimus ka selline asi, nagu singing workshop, ehk siis meile öeldi juba varem, et isegi kui te ei oska ĂŒldse laulda, siis see naine, kes sinna tuleb, paneb meid laulma. & it was true. Laule oli erinevaid ning lĂ”puks me laulsime nagu korralik (kassi) koor seal ja need laulud jĂ€id kĂ”iki terveks ĂŒlejÀÀnud ajaks veel kummitama. Mis veel… nĂ€iteks oli ĂŒkspĂ€ev tripp Gloucesteri, kuhu alguses ka bussiga Londonist saabusime. Linn ise oli vĂ€ga pisike, aga mis kĂ”ige vingem oli, oli see, et seal asub katedraal, kus filmiti 2 esimest Harry Potteri filmi, wooop. Katedraalis ringi kĂ€ies oli kĂŒll selline tunne, et kuskilt hĂŒppab Hagrid vĂ€lja ja ĂŒtleb: “Renata, yer a weezard.” If only. Hiljem kĂ”ndisime niisama ringi ja ĆĄoppasime ehk siis ĆĄoppasin nii palju Cadbury ĆĄokolaadi kokku kui vĂ”malik, because das da best.

Veel oli meil ĂŒkspĂ€ev theatre workshop, mis toimus kohalikus teatris, mis oli ka vĂ€ga coooool. Ühel pĂ€eval tegime ka ĂŒhe vĂ€ljasĂ”idu, mis oli nimelt tĂ€itsa Wales-i piiri ÀÀrde. MĂ€e otsa ronides jĂ€i tĂ€pselt ĂŒks jĂ”gi selja taha ja see oligi Wales. Loodus oli seal ikka imeline ja ilmad imelised. Inimesed olid ka imelised… well most of them.

JÀrgmises (ma loodan, et see on viimane uk postitus 4 real) postituses rÀÀgin mÔnest negatiivsest asjast ning vÔtan loodetavasti otsad kokku.

R x

kuidas mina uk-s kĂ€isin part 1

Hola amigossss

JĂ€rgnev postitus on ilmselt enamustele mu sĂ”pradele-sĂ”brannadele boring as fuck, sest ma olen omaarust seda kĂ”ike 10 korda ĂŒle rÀÀkinud ja kĂ”igil ilmselt kopp ees. Mul ka.. peaaegu. Siiski mĂ”tlesin, et panen kirja ikka kuhugi veebiavarustesse ka, et kunagi hea meenutada oleks.

Aprillis, tĂ€psemalt 8.-17. aprill, veetsin mina toredat aega sellises armas kohas nagu Asha Center, Flaxley, UK. Mis ma seal tegin? Nooo eellooks vĂ”ib kiirelt mainida, et kursaĂ”e kaudu sain teada sellisest organisatsioonist nagu Seiklejate Vennaskond, mis vahendab erinevaid projekte, vabatahtlike teenistusi jnejne. Tundus huvitav, aga uurime edasi. Sain siis teada, et enamus projektidel makstakse hiljem 80% transpordikuludest kinni ning majutus, toit jne kohapeal tasuta. Hell yeah? Tegelikult olgem ausad, ma lihtsalt olin jelly as fuck, sest nii paljud tuttavad-sĂ”brad jne on see aasta kuskil reisil kĂ€inud ja ma olin nagu: tahan ka! Tundus ju hea vĂ”imalus ka, niiet mĂ”tlesin, et mis siin ikka, saadaks for the lols avalduse Ă€ra. Ei oodanud midagi sealt, avaldusse panin udujuttu kokku ja saatsin Ă€ra. Umbes kahe nĂ€dala pĂ€rast (?) nĂ€gin mina aga, et mulle on uus email tulnud – avasime ja mis ma seal loen: olete valitud projekti! Selline jĂ”nks kĂ€is seest lĂ€bi ja ĂŒtlesin Madlile kohe kes toa teises otsas rahulikult lebotas: MA LÄHEN UK-SSE. Haha. Eestlastele oli ĂŒleĂŒldse ainult 3 kohta.

Igastahes, kĂ”ik oli tore ilus awesome jne, aga mina olin aru saanud, et ega ise kohe midagi maksma ei pea, kĂ”ik makstakse kinni jne – eip. Piletid ja asjad pidi ikka ilusti oma rahakotist alguses kinni taguma ja neid oli korralikult. Flaxley asub Londonist umbes 3 tunni kaugusel, mistĂ”ttu pidi sinna sĂ”itma mingi 3 erineva bussiga + lennuk jne. Ütlen ausalt, et ma olen selliste asjade suhtes selline inimene, kellel peab olema kĂ”ik kindel, et mis kus ja millal, seega kĂ”ik pidi olema kindlalt teada. Igastahes, sai lĂ”puks kĂ”ik piletid asjad vĂ€rgid ostetud ja reisi ootamine vĂ”is alata! Muidugi pĂ”desin ka sellepĂ€rast, et ĂŒlikoolis jÀÀvad paljud seminarid ja praktikumid vahele ja mis siis saab oi-oi, aga tegelikult polnud pĂ”demisel ĂŒldse mitte mingit pĂ”hjust.

Aeg lÀkski suhteliselt kiiresti ja juba oligi pmst aeg siis lennukile istuda ja Eestist peaaegu 10ks pÀevaks sÀÀred teha. Aus olla, siis vahetult enne reisi polnud mul mingit tahtmist sinna minna ja ilmselt pÔhjus oli selles, et ma ei teadnud mitte midagi selle kohta, et mis on projekti kava, kuidas asjad vÀlja nÀevad jne. Hiljem sain teada, et ma olin obviously ainuke, kes seda millegipÀrast ei saanud, aga see selleks. 8. aprilli hommikul olin mina lennujaamas, sain tuttavaks nende kahe teise eestlasega ning vÔiski alata sÔit Inglismaa poole.

VĂ”i tegelikult, vĂ”is alata seiklus lĂ€bi turvakontrolli – mul oli reaalselt igat pidi reisides lennujaamas mingi jama.. Tallinna lennujaamas alustasime sellega, et olin Ă€ra unustanud, et nabaneet on ju ka see, mis tegelikult tuleks Ă€ra vĂ”tta. Muidugi hakkasin piiksuma ja mingi turvanaine nĂ€perdas niimoodi lĂ€bi ja lĂ”puks avastas siis selle ‘surmarelva’ ehk mu nabaneedi. Was fun. Kui juba sellest juttu, siis mainin Ă€ra, et tagasi tulles Stanstedis vaatas mu ID-kaarti kolm inimest ja lĂ”puks kolmas ĂŒtles: “She’s from Estonia” Like whoa, kas olen tegelikult ka? Teised kaks ei suutnud ID-kaardilt seda tuvastada ilmselgelt. Turvakontrollis sain jĂ€lle seista seal nagu lollakas, sest mul oli ĂŒhe AserbaidĆŸaani kuti antud lumekuul pakkimata kohvris ja turvamees raputas seda ning uuris seda lund seal ja lĂ€ks veel taharuumi ĂŒle kontrollima, ega ma jumala eest mingeid narkohelbeid seal ei transpordi. Katrin (teine eestlane) hiljem ĂŒtles, et minuga on ikka nii lĂ”bus reisida.

JÀrgmises postituses siis rÀÀgin sellest, kuidas asjad tegelikult kohale jÔudes vÀlja hakkasid nÀgema ning mis oli mu mulje jea.

R x