what happens in poland

Istun seda postitust kirjutades Varssavi Chopini lennujaamas, oodates oma hommikust lendu Riiga. Postitamise hetkel olen ilmselt juba Riias. Long story short: käisin analĂĽĂĽsiseminaril väikelinn Czerskis, ĂĽritus ise oli ĂĽhe eelneva projekti järelseminar, kestes vaid 3 päeva. See on kõige vähem tähtsam – nende kolme päeva jooksul juhtus palju rohkemat kui kunagi varem ĂĽhegi projekti jooksul kogenud/näinud olen ja seda just mitte heas mõttes. Oleme ju kõik Poola kohta kuulnud igasugu jutte, kuidas kellelgi auto aken sisse löödi, kuidas asju varastati jne – ega enne ei saa aru, kui ise asja sees oled. On reede öö, rahvas ĂĽsna peo meeleolus, aga mul seda väga polnud ja otsustasin magama minna. Toakaaslane oli samuti eestlane ning alati lukustasime uksi, kuid too öö oli võti tema käes ja ma ei leidnud teda kuskilt, seega mõtlesin, et mis ikka juhtub jah? Juhtus see, et ma olen tunnike maganud, kui kuulen keegi tuleb tuppa, paneb tule põlema ja hakkab toakaaslase kohvris sobrana – ilmselgelt mõtlen poolunes olles, et ju siis tema ise eks? Mõtlesin seda kuni selle ajani, kui järsku tõmmatakse minu voodi alt välja minu kohver. KĂĽsin eesti keeles: “kuule mis teed?” ja keeran pead, kui näen, et meie toast jookseb välja mingi noorem kutt. Mul oli kohe alarmkellad peas, vaatasin asjad ĂĽle, et kõik olemas oleks – olid. Andsin toakaaslasele ka teada, ta tuli omi asju vaatama ja mis selgus – transpordikulude katteks saadud ĂĽle sajaeurone sularaha oli rahakotist kadunud. Kohe sai korraldajatele räägitud jms ja tuli välja, et ĂĽhes teises toas oli ka see varas käinud, aga seal oli inimene sees, kes ka nägu nägi.. hiljem muidugi selgus, et mõnest toast saadi veel saagiks paar kõlarit jms. Igastahes, läheb siis oma pool h mööda, hakkame magama jääma uuesti, kui koridoris karjutakse “HEY! HEY! HEY!”, keegi jookseb mööda koridori ja siis karjuvad mehehääled. Tuli välja, et see varas oli meie toast joostes jooksnud kõrvalasuvasse tualetti ja end seal terve aja peitnud ja paar Hispaania tĂĽdrukut kogemata sattusid talle ‘peale’, mispeale ta ĂĽht tĂĽdrukut lõi ja minema jooksis. Juba selleks hetkeks oli draamat kĂĽll ja veel.

Järgmine päev oli väljasõit Hel’i ja Gdanskisse ning bussisõidu ajal läks korralik CSI/Sherlock värk lahti, sest tuli välja, et varas oli oma telefoni wc-st välja joostes sinna jätnud, seega ĂĽks abivahend jälle olemas. Korraldajad ja paar vabatahtlikku tegid seal korraliku detektiivitööd ja said isegi lukustatud telefoni abil teada nime – ĂĽks hotellis töötavatest teenindajatest. Vahepeal sai muidugi terve buss naerda, kui lukustatud ekraanile ilmus märge sellest, et ema oli kutile kirjutanud, et ta oma jalanõud ukse taha jätaks ja oma haisvad jalad ära peseks koju tulles. Ă•htul tagasi jõudes kutsuti kõik inimesed, kes varast nägid, kokku ning pidime tõendama kas too isik on see, keda nägime, või ei. Kuigi mina nägin teda vaid tagant, olin ma 99% kindel, et see on sama kutt, kuid lõpuks oli ikka tõendeid vähe, ta suutis ikka välja kuidagi vingerdada. Seega, case closed ja ei saanudki asjast midagi. Mõtlesin jälle suhteliselt vara magama minna, sest hommikul kell 8 läks juba rong, aga kus sa sellega. Öösel kell 3 kui toakaaslane tuppa jõudis kuulsin, et see sama varganolk oli oma sõpradega hotelli juurde tulnud ja lõpuks oli nende ning paari itaallasse ja kreeklase vahel korralikuks tõuklemiseks ära läinud. Hiljem tuli veel välja, et tĂĽrklased olid Gdanskis varguse tagajärjel mõnest dokumendist ja rahast jms ilma jäänud ja Tczew-is oma rongi Varssavisse oodates ĂĽritas ĂĽks kalkar minult rahakotti ära võtta – kas pole mitte lõbus.

Tegelikult oli peale selle kõige tore ka, kuigi issanda loomaaed on ikka nii kirju inimeste osas kui ĂĽldse olla saab. Samas aga oli tore näha erinevaid linnu ja kohti, kuhu muidu kindlasti ei satuks. Andsime ka kohalikus algkoolis inglise keele tunni, mille peale ma muidugi šoki sain, et 5 aastat keelt õppinud lapsed oskavad öelda vaid “my name is..”. Tegin ka palju pilte, aga need tulevad järgmise postitusena.

R x

English: I am sitting in the Warsaw Chopin Airport while writing this post, waiting for my morning flight to Riga. When this goes up, I’ll probably be in Riga already. Long story short: I attended an analysis seminar of a project that was held before and it only lasted for 3 days this time. During these three days, things that have never happened to me or during my projects, happened. I think we’ve all heard stories about Poland: how it is easy to get your things stolen etc. but it is hard to grasp it before being in that situation yourself. It was Friday night and people were partying downstairs – I was quite tired, so I decided to go to bed. Since my roommate had the key and I couldn’t find her, I couldn’t lock the door. I had had around an hour of sleep when I hear someone entering the room and putting the light on and starting to rummage around my roommates suitcase. Half asleep, of course I thought it was my roommate.. until they pulled out my suitcase from under my bed. Then I turned around and asked in Estonian: “what are you doing?” and then I see it.. it wasn’t my roommate, it was some young tall guy running out. Of course I checked if all our things were there and wrote to my roommate as well. She came and she found that her reimbursment cash (over 100 euros) was not in her wallet. 

We talked to the organizers and it was decided that nothing could be done at that moment. We went to bed and about half an hour later, when I was again almost sleeping, I hear someone yelling “HEY! HEY! HEY!”, someone running in the corridor and some more yelling. It turned out that the thief had hidden in the toilet next to my room the whole time and then some Spanish girls found him, he panicked and ran away, hitting one of the girls as well. The next day we had a daytrip to Hel and Gdansk and in the bus it turned out that the thief had left his phone in the toilet – a big help. Some real CSI/Sherlock shit went down in the bus, with the organizers and some volunteers trying to find anything from a locked phone. And they did – they still saw the notifications on the screen. At one point the whole bus laughed because they guy’s mom had written to him to take off his dirty shoes and wash his smelly feet. Anyway, somehow through detective work, they found out the name – it was one of the guys working in the hotel staff. 

When we got back, we had to see the guy and testify if it was him who we saw (some other people saw his face as well). Tbh, I only saw him from the back, but even then I was 99% sure. Still, in the end they didn’t have enough evidence, cause the guy made up some shitty excuses etc. Ok, we thought it was done, but no – for some reason the guy showed up that night with his friend and in the end there was a kind of a fight between them and some Italian and Greek guys. What even. Later it also became known that some Turkish people had their money and documents stolen and one guy tried to steal my moneybag when I was waiting for my train in Tczew as well. Fun storytime. 

Actually, besides all that, it was fun and a cool experience as well, but it proved that there are sooo many different… too different people in the world. It was great to visit all these places that I would not go ever when it wasn’t that kind of a project. We also visited the local primary school and gave a brief English lesson, from which I kinda got a shock, ’cause the children who had studied the language for 5 years could only basically say “my name is..”  But yes, I also made many pictures, but they will be in the next post. 

kuidas mina uk-s käisin part 3

Part 3 ehk lets conclude this shiiiet

Eelmises postituses ĂĽtlesin, et viimases räägin negatiivsetest asjadest ja võtan asjad kokku ning just seda kavatsengi siis teha. Kuigi ausalt, enamus sellest kõigest oli väga positiivne, juba esimesel päeval kohapeal olin suht :O, et wow is this real, siis tegelikult selle nädala jooksul tulid väga paljud asjad välja. Ăśks negatiivsetest oli siis see toiduteema, millest juba rääkisin. Peale selle tuli umbes nädala poole peal välja, et kaks riiki: Armeenia ja AserbaidĹľaan on tegelikult omavahel pmst tĂĽlis, et nende inimesed ei salli ĂĽksteist ning neid kasvatatakse juba maast madalast ĂĽksteist vihkama – wait what?

Kõik algas sellest, et iga riik pidi tegema enda kohta ettekande, oma kultuurist, ajaloost jne ja et mida me ise arvame, et kuhu me kuulume, kas itta või läände. Nende kahe eelmainitud riigi ettekannetest tuli aga välja see, et oli toimunud genotsiid, ĂĽksteist tapeti rämedalt, tĂĽrklased olid ka kuskil seal nagu hello guys i wanna kill too jnejne eksole. Päris ĂĽllatunud olid ikka kõik teised, sest poleks nende inimeste omavahelisest suhtlusest kĂĽll mitte midagi sellist välja lugenud. Meil toimusid iga õhtu sellised asjad nagu reflection groups – erinevatest rahvustest 5-6 liikmelised grupid, kes arutasid eelmise päeva ja konkreetse päeva plusse, miinuseid ja ootuseid ja siis ĂĽks inimene grupist kandis koolitajatele selle ette. Sealt tuli siis ikka välja, et ĂĽks riik oli max butthurt ja teine oli ka ja mida iganes. Eestlaste jaoks oli kõik väga võõras, sest see toimus meist nii kaugel, samas huvitav oli ikkagi midagi sellist uut teada saada.

Kui alguses olid kõik räiged sõbrad ja tegid toredad näod pähe, siis mõne inimese puhul hakkas päevade möödudes iseloom ikka korralikult välja tulema ja mrs. bitchface got into full force. Samuti oli ka see (millest mina aru ei saanud, sest olin esimest korda sellise asja osaline), et mõned, kellel oli see juba mitmes projekt, tundsid, et asjad on igavad ja mõttetud.

Viimasel päeval lahkusid osad juba öösel, aga eestlased koos uk enda omade ja ukrainlaste jne läksid suht vara hommikul Gloucesteri poole. Ära minek oli kurb, sest kõik inimesed Asha Centeris ja teistest riikidest olid ikka tõsiselt vingeeed! Samas natukene oli väsimust ka ikka lõpuks, kuigi ei ütleks, et see koduigatsus oleks olnud, pigem juba tahtmine Londonisse saada. Viimase päeva siis veetsimegi seal. Panime alguses paika, et mis kohad ära tahaks näha, kuidas liigume ja mis kellaks peame olema Baker Streedil, et saaks EasyBusiga lennujaama. Kõndisime siis oma kohvritega ringi, sest ei leidnud mõtet, et need ära kuskile panna

. londoneye1       london3

Esmalt läksime Buckinghami palee juurde, sealt Big Ben ja Parlamendihoone ja London Eye nägime ja ära ja tegime kerge metroosõidu ka, et Katrin ja Margo (teised eestlased), selle ka ära proovida saaks ning jõudsime Oxford Streedile. Kogu selle aja jooksul midagi süüa polnud saanud ja kuna mina tahtsin Oxford Streedil kindlalt shopata jne ja nemad süüa, läksime lahku ja leppisime kellaaja kokku. Kõmpisin oma kohvriga seal ringi siis ja midagi ei leidnud ja lõpuks suht kolisin Primarki sisse ja tegin seal ikka kerged ostud värgid sss. Lõpuks saime kokku ja tuli välja, et ma ainuke kes sööma ikka ei olnud jõudnud fuuun. Hakkasime siis Baker Streedi poole jalutama kuskilt ma ei tea kust kohast läbi ja ma olin lõpuks sinna kohale jõudes täiesti surnud. Õnneks oli seal kõrval metroojaam ja sai M&S-i poest söödavat ja energiat veits. Bussiga saime Stanstedi ja siis veetsime öö seal, mis oli ka väga fun ikka jajaja. Hommikul 6 paiku lennukile ja siis juba Eestiiiii!

Siiski, ĂĽleĂĽldine mulje oli SUPER. Soovitan kõigile, keda selline asi vähegi huvitab, et tehke ära! Olge spontaansed ja tehke avaldus ära, kunagi ei tea kas veab või ei. Pealegi, arvestades seda, et toit ja majutus on tasuta ja kõik tegevused jnejne ja saad transpordirahast ka veel 80% tagasi, on diil väga super. Võin ka konkreetsetest summadest rääkida: 180 eurost sain tagasi 140 eurot, ehk siis kogu see nädal seal imelises kohas, koos superhea söögi, vingete inimeste ja uute kogemustega läks mulle maksma 40 eurot… what the fuck.

east west same nest

Oh ja veel – sain eile 21. Pidu laupäeval. Stay tuned.

R x

kuidas mina uk-s käisin part 2

Eelmise postituse lõpetasin öeldes, et järgmises räägin sellest, kuidas asjad tegelikult kohale jõudes välja hakkasid nägema ning mis oli mu mulje. Tegelikult arvan, et siit tuleb veel peale part 2 ka part 3 ja eks näeb, äkki isegi neljas ka. Sellepärast vabandan ette ära juba, kui kellegile need postitused peaks väga igavad tunduma.

Kohale jõudes oli meil natukene Londonis aega parajaks vaja teha, sest buss Gloucesteri (häälda: Gloster, very much importanzze) läks alles ma ei mäleta mitme tunni pärast. Ise ma olen Londonis varem käinud ja kuna teadsin, et selle tripi terve viimane päev on meil Londonis veeta, ei kurvastanud, et esimesel päeval seal aega vähe oli. Pigem ootasin juba kohale jõudmist. Hiljem saime bussiga Gloucesteri ja seal oli meil juba vastas Asha vabatahtlik, kellega saime veel tund aega loksuda ja lõpuks kohale jõuda. Ühesõnaga, 8. aprillil alustasin Tartust sõitu hommikul 6-7 ajal ja lõpp-sihtkohta jõudsin Eesti aja järgi umbes kell 00, fuuuun.

Meie ja itaallased olime viimased kes jõudsid, seega koha peale jõudes jagati meid tubadesse (rahvusvahelised toad, kutid-naised eraldi) ning kuna me olime kõik suhteliselt VÄGA väsinud, siis ringi väga ei viitsinud enam uurida. Mina olin siis kõige suuremas toas, J.R.Tolkieni tuba, kus oli peale minu veel 6 tüdrukut: 2 Poolast, 1 Aserbaidžaanist, 1 Armeeniast, 1 Itaaliast ja üks UK enda tsikk. Kõik tundusid juba õhtul kohe väga toredad ja huvitavad. Üllatusin selles, et toad olid reaalselt nagu hotellitoad, voodid ülipehmed ja vannituba ilus jne, ei osanud väga midagi oodatagi. Lisaks nägin siis ka esimest korda projekti kava ja ma olin väga impressed lihtsalt, kuri ka, et varem seda ei näinud. Samas võib-olla oligi parem, kui ootused nullis olid, reaalselt iga asi iga päev oli üllatav ja tore

Otse ees paistab siis Tolkieni-nimeline tuba (kõikidel tubadel olid kuulsate kirjanike nimed), ehk siis mah place

.tolkienroom

Järgmisel päeval hakkas kõik see kammajaa siis pihta. Söögiajad olid näiteks täiesti paigas: hommikusöök, 11 ajal tea break (need ju much popular seal), 13 ajal lõunasöök, 3-4 ajal teabreak jälle ja 19 ajal õhtusöök. Selle kõige vahele jäi vääääga palju tegevust. Esimesel päeval saime koha põhjaliku ekskursiooni Asha territooriumil ja let me tell you, see koht oli reaalne paradiis. Forest of Dean (mets mis inspireeris Tolkieni kirjutama LOTR-i) seal samas kõrval, ojake vuliseb, lambad mäe peal, suured peenrad lillede ja muuga, puud jne. Lisaks kõigele oli ka kogu see aeg ilm täiesti super, mida nad ise ka imestasid seal. Raske on leida selliseid pilte, mis näitaks kogu seda ilu, mis seal oli, aga üritan midagi leida. Lisaks panen ühe video ka, mis tehtud ühe grusiini poolt, kes ka seal oli: click me pls

centre

sildw

majake

asha8

roses

Esimene päev oli muidugi see icebreaking päev, kus kõik said kõigiga tuttavaks ja ĂĽritati nimesid meelde saada jne. Ă•htul oli intercultural evening, kus siis kõik riigid panid enda snäkke-toite-jooke jne välja. Ăśritasin kõigi 9 riigi asjadest midagi proovida ja siis hiljem surin oma toas because I got fat. Ăśritus ise oli väga vinge ja sai jälle muidugi inimesi rohkem tundma õppida. Järgnevatel päevadel toimusid igasugused erinevad asjad: seminarid, grupitööd jne. Wops, ma vist unustanud mainida, et projekti teema oli: EAST AND WEST IN EUROPE. Ăśhesõnaga kogu selle nädalaga panime ‘piire’ paika nii enda jaoks kui teiste jaoks, õppisime palju uut ja huvitavat ning ka natukene negatiivset teiste riikide kohta jne. Lisaks sellele, et käis täiega hard work, olid meil ka muud tegevused, nagu näiteks tripp lähedal asuvasse pubisse. See oli ikka korralik Inglise pubi, enamus inimesi pĂĽsikliendid jne. Jällegi midagi väga huvitavat.

Muidugi oli meil ka enda vaba aega vahepeal, aga kellaaegadest pidi siiski kinni pidama – naljakas, eestlased olid selles osas kõige tublimad, me olime alati 10 minutit varem igal pool kohal.

Nagu esimeses postituses ilmselt mainisin, siis olid majutus ja toit jne tasuta. Oi, see toiduteema oli kõva teema seal. Ilmselt on see mingi eestlase mentaliteet või lihtsalt kultuurilised erinevused, aga arvestades seda, et kogu see toit oli meile tasuta, ajas mõne inimese toidu ĂĽle vingumine konkreetselt s*ta keema. LĂĽhidalt: hommikusöögil said valida toasti, cereali, puuviljade jne vahel, lisaks tee või kohv vms. Tea break samamoodi, tee või kohv ja mingid lihtsad snäkid nagu crackers, kĂĽpsised jne. Lõuna ajal sai juba kõvemat sĂĽĂĽa: riis, cous cous, roheline salat, supp või mingi vorm vms, oad jne. Ă•htusöögil oli samuti ĂĽldiselt mitu erinevat varianti mida sĂĽĂĽa, but STILL – ei sobinud mõnele see, et liiga vähe liha, ei sobinud see, et ube palju, sest apparently need panevad su peeretama, siis oli saia vähe jnejne. Mina olen harjunud, et kui võõrastega sööd vms ja laual on ĂĽhine sai/leib, siis võtad esialgu ikka ĂĽhe viilu ja kui hiljem juurde tahad ja on veel järgi, võtad veel. Näiteks aga grusiinid nõudsid saia juurde, siis kuhjasid endale 4-5 viilu ette ja hiljem jäi 3 neist järgi. Miks?

glosterr

katekas

Gloucesteri katedraal.

Positiivsetest asjades veel, jätan need mõned negatiivsed ehk järgmisesse postitusse. Meil toimus ka selline asi, nagu singing workshop, ehk siis meile öeldi juba varem, et isegi kui te ei oska ĂĽldse laulda, siis see naine, kes sinna tuleb, paneb meid laulma. & it was true. Laule oli erinevaid ning lõpuks me laulsime nagu korralik (kassi) koor seal ja need laulud jäid kõiki terveks ĂĽlejäänud ajaks veel kummitama. Mis veel… näiteks oli ĂĽkspäev tripp Gloucesteri, kuhu alguses ka bussiga Londonist saabusime. Linn ise oli väga pisike, aga mis kõige vingem oli, oli see, et seal asub katedraal, kus filmiti 2 esimest Harry Potteri filmi, wooop. Katedraalis ringi käies oli kĂĽll selline tunne, et kuskilt hĂĽppab Hagrid välja ja ĂĽtleb: “Renata, yer a weezard.” If only. Hiljem kõndisime niisama ringi ja šoppasime ehk siis šoppasin nii palju Cadbury šokolaadi kokku kui võmalik, because das da best.

Veel oli meil ĂĽkspäev theatre workshop, mis toimus kohalikus teatris, mis oli ka väga coooool. Ăśhel päeval tegime ka ĂĽhe väljasõidu, mis oli nimelt täitsa Wales-i piiri äärde. Mäe otsa ronides jäi täpselt ĂĽks jõgi selja taha ja see oligi Wales. Loodus oli seal ikka imeline ja ilmad imelised. Inimesed olid ka imelised… well most of them.

Järgmises (ma loodan, et see on viimane uk postitus 4 real) postituses räägin mõnest negatiivsest asjast ning võtan loodetavasti otsad kokku.

R x

kuidas mina uk-s käisin part 1

Hola amigossss

Järgnev postitus on ilmselt enamustele mu sõpradele-sõbrannadele boring as fuck, sest ma olen omaarust seda kõike 10 korda üle rääkinud ja kõigil ilmselt kopp ees. Mul ka.. peaaegu. Siiski mõtlesin, et panen kirja ikka kuhugi veebiavarustesse ka, et kunagi hea meenutada oleks.

Aprillis, täpsemalt 8.-17. aprill, veetsin mina toredat aega sellises armas kohas nagu Asha Center, Flaxley, UK. Mis ma seal tegin? Nooo eellooks võib kiirelt mainida, et kursaõe kaudu sain teada sellisest organisatsioonist nagu Seiklejate Vennaskond, mis vahendab erinevaid projekte, vabatahtlike teenistusi jnejne. Tundus huvitav, aga uurime edasi. Sain siis teada, et enamus projektidel makstakse hiljem 80% transpordikuludest kinni ning majutus, toit jne kohapeal tasuta. Hell yeah? Tegelikult olgem ausad, ma lihtsalt olin jelly as fuck, sest nii paljud tuttavad-sõbrad jne on see aasta kuskil reisil käinud ja ma olin nagu: tahan ka! Tundus ju hea võimalus ka, niiet mõtlesin, et mis siin ikka, saadaks for the lols avalduse ära. Ei oodanud midagi sealt, avaldusse panin udujuttu kokku ja saatsin ära. Umbes kahe nädala pärast (?) nägin mina aga, et mulle on uus email tulnud – avasime ja mis ma seal loen: olete valitud projekti! Selline jõnks käis seest läbi ja ĂĽtlesin Madlile kohe kes toa teises otsas rahulikult lebotas: MA LĂ„HEN UK-SSE. Haha. Eestlastele oli ĂĽleĂĽldse ainult 3 kohta.

Igastahes, kõik oli tore ilus awesome jne, aga mina olin aru saanud, et ega ise kohe midagi maksma ei pea, kõik makstakse kinni jne – eip. Piletid ja asjad pidi ikka ilusti oma rahakotist alguses kinni taguma ja neid oli korralikult. Flaxley asub Londonist umbes 3 tunni kaugusel, mistõttu pidi sinna sõitma mingi 3 erineva bussiga + lennuk jne. Ăśtlen ausalt, et ma olen selliste asjade suhtes selline inimene, kellel peab olema kõik kindel, et mis kus ja millal, seega kõik pidi olema kindlalt teada. Igastahes, sai lõpuks kõik piletid asjad värgid ostetud ja reisi ootamine võis alata! Muidugi põdesin ka sellepärast, et ĂĽlikoolis jäävad paljud seminarid ja praktikumid vahele ja mis siis saab oi-oi, aga tegelikult polnud põdemisel ĂĽldse mitte mingit põhjust.

Aeg läkski suhteliselt kiiresti ja juba oligi pmst aeg siis lennukile istuda ja Eestist peaaegu 10ks päevaks sääred teha. Aus olla, siis vahetult enne reisi polnud mul mingit tahtmist sinna minna ja ilmselt põhjus oli selles, et ma ei teadnud mitte midagi selle kohta, et mis on projekti kava, kuidas asjad välja näevad jne. Hiljem sain teada, et ma olin obviously ainuke, kes seda millegipärast ei saanud, aga see selleks. 8. aprilli hommikul olin mina lennujaamas, sain tuttavaks nende kahe teise eestlasega ning võiski alata sõit Inglismaa poole.

Või tegelikult, võis alata seiklus läbi turvakontrolli – mul oli reaalselt igat pidi reisides lennujaamas mingi jama.. Tallinna lennujaamas alustasime sellega, et olin ära unustanud, et nabaneet on ju ka see, mis tegelikult tuleks ära võtta. Muidugi hakkasin piiksuma ja mingi turvanaine näperdas niimoodi läbi ja lõpuks avastas siis selle ‘surmarelva’ ehk mu nabaneedi. Was fun. Kui juba sellest juttu, siis mainin ära, et tagasi tulles Stanstedis vaatas mu ID-kaarti kolm inimest ja lõpuks kolmas ĂĽtles: “She’s from Estonia” Like whoa, kas olen tegelikult ka? Teised kaks ei suutnud ID-kaardilt seda tuvastada ilmselgelt. Turvakontrollis sain jälle seista seal nagu lollakas, sest mul oli ĂĽhe AserbaidĹľaani kuti antud lumekuul pakkimata kohvris ja turvamees raputas seda ning uuris seda lund seal ja läks veel taharuumi ĂĽle kontrollima, ega ma jumala eest mingeid narkohelbeid seal ei transpordi. Katrin (teine eestlane) hiljem ĂĽtles, et minuga on ikka nii lõbus reisida.

Järgmises postituses siis räägin sellest, kuidas asjad tegelikult kohale jõudes välja hakkasid nägema ning mis oli mu mulje jea.

R x