iceland | 2017

Kui Londoni reis tuli spontaanselt, siis Islandile minek oli küll paar kuud juba ette planeeritud. Kuigi – tol hetkel kui pileteid ostsin, oli see üsnagi spontaanselt, sest pole varem kunagi Islandi peale mõelnud selle mõttega, et tahaks sinna minna. Kaks kuud hiljem ja olin jälle lennukile astumas. Kuidagi värskendav oli ainult seljakotiga reisida – läksin ainult neljaks päevaks ja üksi. Siiski, need neli päeva olid täiesti piisavad, et saaksin aimu milline imeline koht Island siiski on. Kuna Reykjavik ei ole väga suur linn, siis jalutasin palju ringi, käisin ka “tasuta” Citywalk tuuril, mida üks ajalootudeng andis ja rohke rahvahulga järgi oli aru saada, miks asi populaarne on – oli väga põnev. Samuti käisin Golden Circle tuuril, mis igale Islandi külastajale on suht must-do: Thingvelliri Rahvuspark, Gullfoss kosk & Geysir geotermaalala + mõned vahepeatused veel. Esimene neist oli koht, kus Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrilaamad lahknevad (fun fact: Reykjavik asub geograafiliselt Põhja-Ameerikas, seega võin öelda, et olen jala Ameerika pinnale saanud? hah) ning kus tuli 930. aastal kokku esimene parlament. Gullfossi kosk oli isegi pooleldi jäätununa imeline ning Geysir kuumaveeallikad olid lihtsalt vapustavad. Kogu aeg oli tunne nagu oleks sattunud kuhugile talvevõlumaale. Ainus miinus kogu reisi juures oli see, et Island on nii kuradi kallis – tegin selleks erinevad ettevalmistused, kuid kogemata juhtus nii, et sõin ükspäev lõuna, mis koosnes supist ja paninist ja läks kokku maksma 25 eurot.. See oli valus. Vot ehk see illustreerib neid ulme hindasid seal. Igastahes, kokkuvõttes oli lühike, kuid meeldejääv reis ning kindlasti sooviksin kunagi seal ära käia ka soojemal ajal.

R x

English: If the London trip came spontaneously, then the Iceland one was planned already two months ahead. Although, at that time it was a kind of a spontaneous decision, since never before had I thought of Iceland as some place I’d like to visit. Two months later and I’m stepping on the plane again. It was somehow refreshing to only travel with a backpack and alone. Still, those 4 days were enough to see what kind of an amazing place Iceland is. Since Reykjavik is not a very big city, it gave me a chance to walk around a lot, I also took a “free” citywalk tour given by a history student and the popularity of the tour was justified – it was very nice. I also went on a Golden Circle tour, which is kind of a must-do for everyone who visits Iceland:  Thingvellir National Park, Gullfoss Waterfall & Geysir geothermal area + some stops along the way. The first of those was a place when the North American and Eurasian tectonic plates split and drift apart (fun fact: geographically, Reyjavik is on the North America side, so I can say I have put my foot down in America? hah) and where in the year 930 the first parliament gathered. The Gullfoss waterfall was amazing even half-frozen and the Geysir hot springs were just fantastic. I just felt like I was in some kind of a winter wonderland. The only negative side was that Iceland is so damn expensive – though I was prepared for this, it still happened that one day I accidentally had a lunch of soup and panini that ended up costing me 25 euros. That hurt. Maybe that will illustrate the crazy prices. Anyway, in conclusion it was a short, but definitely a memorable trip and I would definitely like to go back when it is a bit warmer as well. 

Advertisements

london | 2017

Mõnikord lihtsalt on vaja spontaansust ning impulsipõhiselt käituda. Just nii võiksin kirjeldada seda hetke, kui ostsin Londonisse piletid neli päeva enne minekut. Tol hetkel jooksid kokku asjaolud, et Sära tuli Austraaliast mõneks ajaks Euroopasse ning et ta oli Londonis ning kõige tipuks täiesti tasuta elamisega paar minutit Oxford Streetist.. kuidas küll sellisest võimalusest mitte kinni võtta? Seega peale mõnda kiiret päeva ja paljusid tegemisi olingi omadega jälle lennujaamas, et neljapäeva varahommikul kurss suunal London võtta. Ja see oli seda täiesti väärt. London pole kahe aastaga väga eriti muutunud (viimati olingi seal 2015.aastal) ning kõik hea ja tuttav ikka alles: vasakpoolne liiklus, punased bussid, veidi veidrad taksod jms. Nii veetsimegi oma päevad enamasti jalutades, käies läbi Regent’s pargi, Hyde pargi, käisime Camdenis, muidugi ka vanad-head London Eye ning praegu konstruktsiooni all olev Big Ben, Buckinhami palee, Marble Arch ning Kensingtoni palee ei jäänud nägemata. Oleks väga tahtnud lõpuks ära käia ka Warner Bros stuudios, kuid seekord jäi see tegemata ning mõni muu minu jaoks tähtis asi veel. Londonis on suureks “õnnetuseks” muidugi Oxford Street ning see paganama Primark, kuhu me ikka ja alati otsaga lõpuks jõudsime. Ühesõnaga, üks ülimalt õnnestunud neli päeva oli see ning kuigi selliste spontaansete reisidega kiiretel aegadel on see, et tagasi jõudes oled oma asjadega väga maas, ei kahetse kordagi, et minna otsustasin.

R x

English: Sometimes you just need the spontaneity and acting based purely on impulses. That would describe the moment when I decided to buy tickets to London just four days before actually going. At that moment, thing just fell into place: Sära is in Europe from Australia for some time and she is in London and she is staying two minutes away from the Oxford Street… for free. How can one pass up that opportunity? So, after a couple of busy days and lots of responsibilities I was again at the airport, to fly to London in the early hours of Thursday. And it was totally worth it. London has not changed much in two years (I was last there in 2015) and all of the familiar and great things are still there: left-sided traffic, the red buses and weird taxi cars. So we spent most of our time walking through Regent’s and Hyde Parks, went to Camden, and of course saw the oldies-but-goodies London Eye, under construction Big Ben, Marble Arch and the Buckingham and Kensington Palaces. I would have really wanted to go to the Warner Bros Studios, but this time we couldn’t and a couple of other things important for me were left undone as well. The “unfortunate” thing was that since we were SO close to Oxford Street, we somehow always ended up in that damn Primark store. Anyway, it was a very successful four days and even though with such spontaneous trips during busy times it always happens that there are more things to do when you get back, I don’t regret going at all. 

it has been a while / sügis

No tere, või peaks ütlema labas? Kuna oleme ju jälle lõunamaal omadega. Ühesõnaga, pole ammu kirjutanud ja üheks põhjuseks on see, et alustasin septembri alguses oma vahetussemestrit Vilniuse Ülikoolis. Long story short – meile öeldi, et kui bakas Erasmust ei teinud, siis nüüd pmst peab tegema. Esimene valik? Eks ikka UK… aga mingil põhjusel polnud UK-sse võimalik minna, ei tea isegi kas selle taga mingi normaalne põhjus ka või ei, ühesõnaga otsustasin Vilniusesse tulla. Põhjuseid palju miks just Vilnius, ilmselt olen enamusi neid siin blogis juba küll ja veel väljendanud, ei hakka kordama end. 3 nädalat olen ma siin siis lõpuks veetnud, harjun vaikselt selle ühikaeluga ning saan lõpuks ka ehk nautida õpinguid siin. Esimesed 10 päeva paraku läksid selle nahka, et veetsin oma päevad-ööd stressates oma magistritööga seotud asjade üle. Inimesed on siiani pigem toredad ja leedu keele praktikat saab küll ja veel. Natukene olen end jaganud ka Vilniuse ja Kaunase vahel, sest vahelduse mõttes on ka hea seal käia. Jagan ühikatuba ühe kasahhi tüdrukuga ja üleüldse on meie ühikas õnneks see korteri süsteem, et kaks tuba jagavad kööki ja vannituba ning kõrvaltoas on ka kasahhi tüdruk ja prantslanna. Olen oma ühika “korteris” kõige vanem ja paratamatult on seda ka tunda. Jagades tuba kellegagi, kes on sinust 5 aastat noorem ning kogeb kõike esimest korda, tekib kohati “ma olen ikka vana” tunne küll, sest kui tema järjekordsele peole läheb, jään mina ühikasse tegema töökõnesid või lugema järjekordseid artikleid magistritöö jaoks. Samas, me kõik oleme seal olnud. Järgnevad kuud tõotavad tulla põnevad, sest lisaks Erasmuse-elule on mul oodata päris mitut sõbrannat siia külla ja novembris lähen Islandile! Ja eks vaatab kuhu elu veel viib 🙂

R x

 

English: Well hello, or should I say labas? Since we are in the south again. Anyway, I have not written in quite a while and one of the reasons is that at the beginning of september, I started exchange studies in Vilnius University. Long story short – we were told that if we did not do Erasmus in bachelor’s, we’d have to do it in master’s. Of course my first choice was the UK, but for some weird reason it was not possible so I chose Vilnius. There are several reasons why and I’ve probably mentioned all of them already on this blog, so I won’t dwell on that. I’ve spent 3 weeks here, I’m slowly getting used to the dorm life and finally I’ll actually get to enjoy the studies here. For the first 10 days I was just stressing out because of things related to my master’s thesis. People so far are nice and Lithuanian language could be practiced everywhere. I’ve been also to Kaunas a couple of times ’cause it’s great to get the change of air (haha) for a bit. As of my dorm room: I share it with one kazakh girl and we are lucky that our dorm is like the “apartment” style, meaning we share a kitchen and bathroom with one other room, where also a kazakh girl and a french girl are living. I’m the oldest one in our “apartment” and well, from time to time the age gap is quite evident. Sharing a room with someone who is 5 years younger than me and experiences everything for the first time makes me think “damn, I am old” sometimes, ’cause when she’s going to another party, I’m probably left in dorm doing work calls or reading yet another academic article for my MA thesis. Then again, we’ve all been there. The following months seem to come quite good, because a few friends are coming to visit and I’m also going to Iceland in November! And we will see where the life takes me 🙂

Türgi | summer edition

Käisin oma esimesel soojamaa reisil.. või tehniliselt siiski teisel. Adanas. Vahe selles, et jaanuaris Türgis käies oli seal külmem kui Eestis.. niiet kas see ikka loeb? Tuli spontaanne võimalus minna pagulasteemalisele projektile ja miks mitte. Poleks vist ilus kahte asja nii võrrelda, aga vähemalt jaanuari projekti just mitte parim teostus sai nüüd kõvasti heastatud. Rääkida oleks palju, kuid parem on lühidalt asjad kokku võtta: peaaegu 10 päeva minimaalset internetikasutust (seal lihtsalt puudus wifi enamus kohtades), igapäevaselt 35-45 kraadi sooja, maailma parimalt valmistatud Türgi riis, grupitööd ja tegevused, väljasõidud Vahemere äärde, mägedesse, Türgi suurimasse, Sabanci mošeesse jms ning ka pagulaslaagrite külastused. Viimane neist mainitutest oli konkreetne reality check, sest oma silmaga näha kuidas inimesed elavad keset põldu presendist valmistatud telkides, lapsed jooksevad räbalatest riietes ringi ning lähevad 10kesi ühe palli pärast kaklema ja et inimesed karjuvad su peale araabia keeles et ‘miks te meid ei aita!?’ ja tõmbavad ja tirivad sind igat pidi, on ikka hull. Ja selliseid inimesi on Türgis miljoneid.. ning siis mõelda kuidas Eestis tehakse suur teema sellest kui mõni uus pagulaspere siia suunatakse, on küll naeruväärne.

Rannapäev oli tore, vesi oli ligi 30 kraadi ja niii soolane. Ja rannaliiv oli kuum. Kuna olen 365 päeva aastas lumivalge, siis muidugi tipnes päev sellega, et põlesin nii hullult ära, et kolm ööd korralikult magada ei saanud – ei aidanud see 3x SPF 50 määrimine mitte midagi. Ja Adana mägedes ringi sõitmine tuletas mulle Rumeeniat meelde.

R x

English: I went on my first trip to a warm country.. or well, technically on the second one. To Adana. The difference is that in January, Turkey was even colder than Estonia, so does it really count? I had the spontaneous chance to join a project on the topic of refugees and I thought ‘why not?’. I think it’s not nice to compare two things like that, but atleast the not-so-good organization of the January project was now compensated. There would be much to tell, but it’s better to conclude things shortly: almost 10 days of minimal internet usage (wifi was just non-existant there), 35-45 degrees Celsius on daily basis, the best Turkish rice or rice in general I’ve ever eaten, group works and different activities, field trips to the Mediterranean Sea, the mountains and the Sabanci Central Mosque, the biggest mosque in Turkey and also, visits to the refugee camps. The last of all mentioned was the biggest reality check, because seeing with your own eye how people live in the middle of some random field in tarpaulin tents, the children running around in shabby clothes and how 10 children go fighting over one random football is crazy. Add to that the fact that the women and children grab you, a white Western-looking person whenever and however they can and scream to your face in Arabic: “why don’t you help us??”. There is millions of people living like that in Turkey.. and then to think that in Estonia, where we have about 150 refugees, when a refugee family is placed here, it is made into this huge big deal, is pathetic.

The day at the beach was great, the water was about 30 degrees Celsius and so salty. And the sand was HOT. Since I’m usually paper white 365 days a year, then I of course managed to get a major sunburn, no matter that I used SPF 50 3 times during our 4.5 hour stay there.. and that resulted in not being to able move myself properly nor sleep for three days. Driving around Adana region mountains reminded me of Romania.

 

what happens in poland

Istun seda postitust kirjutades Varssavi Chopini lennujaamas, oodates oma hommikust lendu Riiga. Postitamise hetkel olen ilmselt juba Riias. Long story short: käisin analüüsiseminaril väikelinn Czerskis, üritus ise oli ühe eelneva projekti järelseminar, kestes vaid 3 päeva. See on kõige vähem tähtsam – nende kolme päeva jooksul juhtus palju rohkemat kui kunagi varem ühegi projekti jooksul kogenud/näinud olen ja seda just mitte heas mõttes. Oleme ju kõik Poola kohta kuulnud igasugu jutte, kuidas kellelgi auto aken sisse löödi, kuidas asju varastati jne – ega enne ei saa aru, kui ise asja sees oled. On reede öö, rahvas üsna peo meeleolus, aga mul seda väga polnud ja otsustasin magama minna. Toakaaslane oli samuti eestlane ning alati lukustasime uksi, kuid too öö oli võti tema käes ja ma ei leidnud teda kuskilt, seega mõtlesin, et mis ikka juhtub jah? Juhtus see, et ma olen tunnike maganud, kui kuulen keegi tuleb tuppa, paneb tule põlema ja hakkab toakaaslase kohvris sobrana – ilmselgelt mõtlen poolunes olles, et ju siis tema ise eks? Mõtlesin seda kuni selle ajani, kui järsku tõmmatakse minu voodi alt välja minu kohver. Küsin eesti keeles: “kuule mis teed?” ja keeran pead, kui näen, et meie toast jookseb välja mingi noorem kutt. Mul oli kohe alarmkellad peas, vaatasin asjad üle, et kõik olemas oleks – olid. Andsin toakaaslasele ka teada, ta tuli omi asju vaatama ja mis selgus – transpordikulude katteks saadud üle sajaeurone sularaha oli rahakotist kadunud. Kohe sai korraldajatele räägitud jms ja tuli välja, et ühes teises toas oli ka see varas käinud, aga seal oli inimene sees, kes ka nägu nägi.. hiljem muidugi selgus, et mõnest toast saadi veel saagiks paar kõlarit jms. Igastahes, läheb siis oma pool h mööda, hakkame magama jääma uuesti, kui koridoris karjutakse “HEY! HEY! HEY!”, keegi jookseb mööda koridori ja siis karjuvad mehehääled. Tuli välja, et see varas oli meie toast joostes jooksnud kõrvalasuvasse tualetti ja end seal terve aja peitnud ja paar Hispaania tüdrukut kogemata sattusid talle ‘peale’, mispeale ta üht tüdrukut lõi ja minema jooksis. Juba selleks hetkeks oli draamat küll ja veel.

Järgmine päev oli väljasõit Hel’i ja Gdanskisse ning bussisõidu ajal läks korralik CSI/Sherlock värk lahti, sest tuli välja, et varas oli oma telefoni wc-st välja joostes sinna jätnud, seega üks abivahend jälle olemas. Korraldajad ja paar vabatahtlikku tegid seal korraliku detektiivitööd ja said isegi lukustatud telefoni abil teada nime – üks hotellis töötavatest teenindajatest. Vahepeal sai muidugi terve buss naerda, kui lukustatud ekraanile ilmus märge sellest, et ema oli kutile kirjutanud, et ta oma jalanõud ukse taha jätaks ja oma haisvad jalad ära peseks koju tulles. Õhtul tagasi jõudes kutsuti kõik inimesed, kes varast nägid, kokku ning pidime tõendama kas too isik on see, keda nägime, või ei. Kuigi mina nägin teda vaid tagant, olin ma 99% kindel, et see on sama kutt, kuid lõpuks oli ikka tõendeid vähe, ta suutis ikka välja kuidagi vingerdada. Seega, case closed ja ei saanudki asjast midagi. Mõtlesin jälle suhteliselt vara magama minna, sest hommikul kell 8 läks juba rong, aga kus sa sellega. Öösel kell 3 kui toakaaslane tuppa jõudis kuulsin, et see sama varganolk oli oma sõpradega hotelli juurde tulnud ja lõpuks oli nende ning paari itaallasse ja kreeklase vahel korralikuks tõuklemiseks ära läinud. Hiljem tuli veel välja, et türklased olid Gdanskis varguse tagajärjel mõnest dokumendist ja rahast jms ilma jäänud ja Tczew-is oma rongi Varssavisse oodates üritas üks kalkar minult rahakotti ära võtta – kas pole mitte lõbus.

Tegelikult oli peale selle kõige tore ka, kuigi issanda loomaaed on ikka nii kirju inimeste osas kui üldse olla saab. Samas aga oli tore näha erinevaid linnu ja kohti, kuhu muidu kindlasti ei satuks. Andsime ka kohalikus algkoolis inglise keele tunni, mille peale ma muidugi šoki sain, et 5 aastat keelt õppinud lapsed oskavad öelda vaid “my name is..”. Tegin ka palju pilte, aga need tulevad järgmise postitusena.

R x

English: I am sitting in the Warsaw Chopin Airport while writing this post, waiting for my morning flight to Riga. When this goes up, I’ll probably be in Riga already. Long story short: I attended an analysis seminar of a project that was held before and it only lasted for 3 days this time. During these three days, things that have never happened to me or during my projects, happened. I think we’ve all heard stories about Poland: how it is easy to get your things stolen etc. but it is hard to grasp it before being in that situation yourself. It was Friday night and people were partying downstairs – I was quite tired, so I decided to go to bed. Since my roommate had the key and I couldn’t find her, I couldn’t lock the door. I had had around an hour of sleep when I hear someone entering the room and putting the light on and starting to rummage around my roommates suitcase. Half asleep, of course I thought it was my roommate.. until they pulled out my suitcase from under my bed. Then I turned around and asked in Estonian: “what are you doing?” and then I see it.. it wasn’t my roommate, it was some young tall guy running out. Of course I checked if all our things were there and wrote to my roommate as well. She came and she found that her reimbursment cash (over 100 euros) was not in her wallet. 

We talked to the organizers and it was decided that nothing could be done at that moment. We went to bed and about half an hour later, when I was again almost sleeping, I hear someone yelling “HEY! HEY! HEY!”, someone running in the corridor and some more yelling. It turned out that the thief had hidden in the toilet next to my room the whole time and then some Spanish girls found him, he panicked and ran away, hitting one of the girls as well. The next day we had a daytrip to Hel and Gdansk and in the bus it turned out that the thief had left his phone in the toilet – a big help. Some real CSI/Sherlock shit went down in the bus, with the organizers and some volunteers trying to find anything from a locked phone. And they did – they still saw the notifications on the screen. At one point the whole bus laughed because they guy’s mom had written to him to take off his dirty shoes and wash his smelly feet. Anyway, somehow through detective work, they found out the name – it was one of the guys working in the hotel staff. 

When we got back, we had to see the guy and testify if it was him who we saw (some other people saw his face as well). Tbh, I only saw him from the back, but even then I was 99% sure. Still, in the end they didn’t have enough evidence, cause the guy made up some shitty excuses etc. Ok, we thought it was done, but no – for some reason the guy showed up that night with his friend and in the end there was a kind of a fight between them and some Italian and Greek guys. What even. Later it also became known that some Turkish people had their money and documents stolen and one guy tried to steal my moneybag when I was waiting for my train in Tczew as well. Fun storytime. 

Actually, besides all that, it was fun and a cool experience as well, but it proved that there are sooo many different… too different people in the world. It was great to visit all these places that I would not go ever when it wasn’t that kind of a project. We also visited the local primary school and gave a brief English lesson, from which I kinda got a shock, ’cause the children who had studied the language for 5 years could only basically say “my name is..”  But yes, I also made many pictures, but they will be in the next post. 

kuidas mina uk-s käisin part 3

Part 3 ehk lets conclude this shiiiet

Eelmises postituses ütlesin, et viimases räägin negatiivsetest asjadest ja võtan asjad kokku ning just seda kavatsengi siis teha. Kuigi ausalt, enamus sellest kõigest oli väga positiivne, juba esimesel päeval kohapeal olin suht :O, et wow is this real, siis tegelikult selle nädala jooksul tulid väga paljud asjad välja. Üks negatiivsetest oli siis see toiduteema, millest juba rääkisin. Peale selle tuli umbes nädala poole peal välja, et kaks riiki: Armeenia ja Aserbaidžaan on tegelikult omavahel pmst tülis, et nende inimesed ei salli üksteist ning neid kasvatatakse juba maast madalast üksteist vihkama – wait what?

Kõik algas sellest, et iga riik pidi tegema enda kohta ettekande, oma kultuurist, ajaloost jne ja et mida me ise arvame, et kuhu me kuulume, kas itta või läände. Nende kahe eelmainitud riigi ettekannetest tuli aga välja see, et oli toimunud genotsiid, üksteist tapeti rämedalt, türklased olid ka kuskil seal nagu hello guys i wanna kill too jnejne eksole. Päris üllatunud olid ikka kõik teised, sest poleks nende inimeste omavahelisest suhtlusest küll mitte midagi sellist välja lugenud. Meil toimusid iga õhtu sellised asjad nagu reflection groups – erinevatest rahvustest 5-6 liikmelised grupid, kes arutasid eelmise päeva ja konkreetse päeva plusse, miinuseid ja ootuseid ja siis üks inimene grupist kandis koolitajatele selle ette. Sealt tuli siis ikka välja, et üks riik oli max butthurt ja teine oli ka ja mida iganes. Eestlaste jaoks oli kõik väga võõras, sest see toimus meist nii kaugel, samas huvitav oli ikkagi midagi sellist uut teada saada.

Kui alguses olid kõik räiged sõbrad ja tegid toredad näod pähe, siis mõne inimese puhul hakkas päevade möödudes iseloom ikka korralikult välja tulema ja mrs. bitchface got into full force. Samuti oli ka see (millest mina aru ei saanud, sest olin esimest korda sellise asja osaline), et mõned, kellel oli see juba mitmes projekt, tundsid, et asjad on igavad ja mõttetud.

Viimasel päeval lahkusid osad juba öösel, aga eestlased koos uk enda omade ja ukrainlaste jne läksid suht vara hommikul Gloucesteri poole. Ära minek oli kurb, sest kõik inimesed Asha Centeris ja teistest riikidest olid ikka tõsiselt vingeeed! Samas natukene oli väsimust ka ikka lõpuks, kuigi ei ütleks, et see koduigatsus oleks olnud, pigem juba tahtmine Londonisse saada. Viimase päeva siis veetsimegi seal. Panime alguses paika, et mis kohad ära tahaks näha, kuidas liigume ja mis kellaks peame olema Baker Streedil, et saaks EasyBusiga lennujaama. Kõndisime siis oma kohvritega ringi, sest ei leidnud mõtet, et need ära kuskile panna

. londoneye1       london3

Esmalt läksime Buckinghami palee juurde, sealt Big Ben ja Parlamendihoone ja London Eye nägime ja ära ja tegime kerge metroosõidu ka, et Katrin ja Margo (teised eestlased), selle ka ära proovida saaks ning jõudsime Oxford Streedile. Kogu selle aja jooksul midagi süüa polnud saanud ja kuna mina tahtsin Oxford Streedil kindlalt shopata jne ja nemad süüa, läksime lahku ja leppisime kellaaja kokku. Kõmpisin oma kohvriga seal ringi siis ja midagi ei leidnud ja lõpuks suht kolisin Primarki sisse ja tegin seal ikka kerged ostud värgid sss. Lõpuks saime kokku ja tuli välja, et ma ainuke kes sööma ikka ei olnud jõudnud fuuun. Hakkasime siis Baker Streedi poole jalutama kuskilt ma ei tea kust kohast läbi ja ma olin lõpuks sinna kohale jõudes täiesti surnud. Õnneks oli seal kõrval metroojaam ja sai M&S-i poest söödavat ja energiat veits. Bussiga saime Stanstedi ja siis veetsime öö seal, mis oli ka väga fun ikka jajaja. Hommikul 6 paiku lennukile ja siis juba Eestiiiii!

Siiski, üleüldine mulje oli SUPER. Soovitan kõigile, keda selline asi vähegi huvitab, et tehke ära! Olge spontaansed ja tehke avaldus ära, kunagi ei tea kas veab või ei. Pealegi, arvestades seda, et toit ja majutus on tasuta ja kõik tegevused jnejne ja saad transpordirahast ka veel 80% tagasi, on diil väga super. Võin ka konkreetsetest summadest rääkida: 180 eurost sain tagasi 140 eurot, ehk siis kogu see nädal seal imelises kohas, koos superhea söögi, vingete inimeste ja uute kogemustega läks mulle maksma 40 eurot… what the fuck.

east west same nest

Oh ja veel – sain eile 21. Pidu laupäeval. Stay tuned.

R x