TĂĽrgi | summer edition

Käisin oma esimesel soojamaa reisil.. või tehniliselt siiski teisel. Adanas. Vahe selles, et jaanuaris TĂĽrgis käies oli seal kĂĽlmem kui Eestis.. niiet kas see ikka loeb? Tuli spontaanne võimalus minna pagulasteemalisele projektile ja miks mitte. Poleks vist ilus kahte asja nii võrrelda, aga vähemalt jaanuari projekti just mitte parim teostus sai nĂĽĂĽd kõvasti heastatud. Rääkida oleks palju, kuid parem on lĂĽhidalt asjad kokku võtta: peaaegu 10 päeva minimaalset internetikasutust (seal lihtsalt puudus wifi enamus kohtades), igapäevaselt 35-45 kraadi sooja, maailma parimalt valmistatud TĂĽrgi riis, grupitööd ja tegevused, väljasõidud Vahemere äärde, mägedesse, TĂĽrgi suurimasse, Sabanci mošeesse jms ning ka pagulaslaagrite kĂĽlastused. Viimane neist mainitutest oli konkreetne reality check, sest oma silmaga näha kuidas inimesed elavad keset põldu presendist valmistatud telkides, lapsed jooksevad räbalatest riietes ringi ning lähevad 10kesi ĂĽhe palli pärast kaklema ja et inimesed karjuvad su peale araabia keeles et ‘miks te meid ei aita!?’ ja tõmbavad ja tirivad sind igat pidi, on ikka hull. Ja selliseid inimesi on TĂĽrgis miljoneid.. ning siis mõelda kuidas Eestis tehakse suur teema sellest kui mõni uus pagulaspere siia suunatakse, on kĂĽll naeruväärne.

Rannapäev oli tore, vesi oli ligi 30 kraadi ja niii soolane. Ja rannaliiv oli kuum. Kuna olen 365 päeva aastas lumivalge, siis muidugi tipnes päev sellega, et põlesin nii hullult ära, et kolm ööd korralikult magada ei saanud – ei aidanud see 3x SPF 50 määrimine mitte midagi. Ja Adana mägedes ringi sõitmine tuletas mulle Rumeeniat meelde.

R x

English: I went on my first trip to a warm country.. or well, technically on the second one. To Adana. The difference is that in January, Turkey was even colder than Estonia, so does it really count? I had the spontaneous chance to join a project on the topic of refugees and I thought ‘why not?’. I think it’s not nice to compare two things like that, but atleast the not-so-good organization of the January project was now compensated. There would be much to tell, but it’s better to conclude things shortly: almost 10 days of minimal internet usage (wifi was just non-existant there), 35-45 degrees Celsius on daily basis, the best Turkish rice or rice in general I’ve ever eaten, group works and different activities, field trips to the Mediterranean Sea, the mountains and the Sabanci Central Mosque, the biggest mosque in Turkey and also, visits to the refugee camps. The last of all mentioned was the biggest reality check, because seeing with your own eye how people live in the middle of some random field in tarpaulin tents, the children running around in shabby clothes and how 10 children go fighting over one random football is crazy. Add to that the fact that the women and children grab you, a white Western-looking person whenever and however they can and scream to your face in Arabic: “why don’t you help us??”. There is millions of people living like that in Turkey.. and then to think that in Estonia, where we have about 150 refugees, when a refugee family is placed here, it is made into this huge big deal, is pathetic.

The day at the beach was great, the water was about 30 degrees Celsius and so salty. And the sand was HOT. Since I’m usually paper white 365 days a year, then I of course managed to get a major sunburn, no matter that I used SPF 50 3 times during our 4.5 hour stay there.. and that resulted in not being to able move myself properly nor sleep for three days. Driving around Adana region mountains reminded me of Romania.

 

may | a very brief summary

Semestri lõpp pressib peale ja kogu mai kuu on ĂĽleĂĽldse ĂĽks suur blur olnud, mistõttu pole väga aega ega tahtmist olnud siia midagi kirja ka panna. Mai algust ausalt öeldes väga ei mäletagi, sest peakohal oli magistritöö kavandi esitamise tume pilv ja silme ees vaid see, et ĂĽks hetk saab veidike puhkust. See puhkus oligi Reili ja Säraga nädalavahetus Vilniuses, sest nende viimane tripp sinna oli novembris, kui veel kĂĽlm ja pime oli, seega tegime plaani minna koos uuesti, aga siis, kui soe on. Tõesti –  oli soe. Too nädalavahetus oli ka esimene, kus Eestiski suvesooja oli tunda ja lõuna pool on ju alati soojem. Kogu nädalavahetus oli väga vinge, leedukatest veetis meiega kõige enam aega Gytis ning teisel päeval vaatamata kõigele jõudsime lõpuks ka Kaunasesse, kus just olid toimumas Hansapäevad ning käisime vaatasime ĂĽle kuidas Matas tööd tegi. Terve nädalavahetus oli ĂĽks suur hea ilma nautimine: jalutasime Kaunases ringi, käisime Vingise pargis, nagu ikka siis ka Kolme Risti mäel ning nautisime mitu päeva head toitu lageda taeva all. Viimasel päeval naistega asju kokku võttes ja niisama juttu ajades oli selline tunne, et pole ammu nii sĂĽdamest naerda suutnud.  Kvaliteetaeg. KĂĽll on tore, et polegi palju aega jäänud enne kui saangi juba jälle tagasi. Tegime ka Erroriga kolmanda videofilmimise ära, mis oli ka väga fun. Ja siis ma suutsin endale kuskilt silmapõletiku ĂĽles korjata, niiet mõned päevad nägin nagu korralik Terminaator välja, see oli ka põnev.

Ja esimene aasta magistriõppest ongi läbi – sĂĽrr. Samas, kuna hetkel on plaan kõigele vaatamata järgmisel kevadel siiski ära lõpetada, on pingutada vaja rohkem ja veelgi. Absoluutselt ajataju enam ei ole ning seetõttu ei saagi väga aru, et juba ongi suvi käes.. selle suve või noh.. nii palju kui ma sellest siin olen, veedan Haapsalus ning juba kohe varsti ongi käes jälle minu sĂĽnnipäev, millest kirjutan kindlasti ĂĽhe pikema postituse 🙂

R x

English: The end of an another semester is pushing on and the whole month of May has kinda been a huge blur, which is why I haven’t really had the time or urge to write anything here. Honestly, I can’t even remember anything from the beginning of the month besides the fact that I spent it under the dark cloud of my master’s thesis proposal. Basically I made it through that only due to the fact that I had this vision of the vacation in my head and that vacation came in the form of a quick weekend trip to Lithuania together with Reili and Sära. Since they were last there in November when it was still dark and cold, it was about time to go and enjoy some good weather as well. And the weather was good – it was actually the same weekend when Estonia also had the chance to enjoy some sun. The whole weekend was great, as usual – Gytis was the one of from the Lithuanians who spent the most time with us and it was awesome. On the second day, against all odds, we made it to Kaunas as well, where we visited the Hanseatic Days and saw Matas working hard. The whole weekend was one big enjoyment of good weather: we walked around Kaunas, visited the Vingis Park and the Three Cross Hill again and had some nice outdoor meals throughout the weekend. On the last day, talking with the girls and discussing the weekend, I felt like I hadn’t had such a great laugh in a while. Quality time. Atleast I don’t have to wait that long before I can go back. We also had a third video shoot with Error, which was also fun. Besides that I somehow managed to get an eye inflammation, which is the reason why for some days I looked like legit Terminator… that was also interesting. 

And my first year of master’s studies is already over – surreal. Then again, since I still have the plan to graduate next spring, I have to work hard and harder. I don’t sense time at all anymore, which is why I don’t really acknowledge that summer is here already and due to some things, I am spending the summer, or well the time in Estonia, in Haapsalu. Also, it is once again my birthday soon and of that I’ll definitely do a longer post. 🙂

päike paistab, ilm on soe

Ma ei mäleta millal ma reaalselt midagi kogusin, aga päikeseprillidega on küll nii, et kui näen paari mis mulle meeldib, siis väga ei kõhkle ostmisega. Hetkel on mul neid 9 paari, aga ma olen jummmmala kindel, et mul peaks veel paar-kolm paari olema, mis on siis ilmselt kuskile omapead jalutama läinud või tee kellegi teise kotti leidnud. Niisiis otsustasin, et pildistaks nad kõik üles ja kirjutaks paar sõna juurde ka, et kuidas nad minuni jõudnud on ja ilmselt on enamus postitust täis awkwardly poseeritud pilte minust ja mu päikeseprillidest, pls bare with me. A üks asi on minu puhul täitsa kindel: mind väga ei huvita kas prillid otseselt mulle sobivad või mitte. Kui nad mulle meeldivad, siis ma kannan neid ikka.

prillid1

pruunid

Vasakult tulles siis esimesed prillid ostsin ilmselt ma ei mäleta millal Takkost? Olgugi, et kuju poolest need minu näoga küll perfektsed ei ole, siis olen seda paari küll vist läbi ja lõhki kandnud. Keskmise paariga on asjalood aga hoopis teised: ostsin need aprillis uk-s käies Primarkist, maksid need äkki 1 pound ja kuigi pildil see nii väga välja ei tule, on neil kerge loomamuster. Seda paari pole veel kordagi kandnud, sest ma lihtsalt ei ole seda suutnud kuidagi mingi riietuse juurde sobitada, aga ehk nüüd suvel tuleb see aeg. Viimane paar on kõige uuem, need saabusid nädalake tagasi ja tellisin need Ebayst. Kuigi kandnud pole ka neid veel kordagi (meil on ju päikest näha kord aastas), meeldivad need mulle väga.

prillid2

mustad

Need paarid peaks olema siis need mis on ‘mustad’. Juba esimese paari kohta saan öelda, et ei mäleta, millal neid viimati ĂĽldse sahtlist välja oleksin võtnud. Raamide äärtes on neil mingid metallist kaunistused ja prill ise on väga-väga tugev. Keskmise paariga oli tegelikult hea lugu: ostsin uk-st koos ĂĽleval mainitud paariga ka taolised, aga ainult kuldsed. Madlile need kuldsed aga väga meeldisid ja kuna tal olid need konkreetsed keskmised, mis talle enda arust ĂĽldse ei sobinud, otsustasime need omavahel ära vahetada ja mina olen selle vahetusega kĂĽll väga rahul. Just seda paari vist olen viimasel ajal kõige rohkem kandnud, sest need sobivad kõigega, kanna sa siis kuldset, hõbedat või vikerkaart seljas. Viimane paar on vist kõige omapärasem mida oman? Ostsin need ĂĽkskord Humanast 2 euroga ja neil on siuke eee what is this, mingi joon või traat või kurat teab mis asi seal ĂĽleval. Selline tulnukaprill on veits, aga coolio.

prillid3

lambikas

Ja olemegi jõudnud täiesti viimase kolmikuni. Kolmest kahte paari kannan ka ikka väga harva, pigem kannab õde isegi rohkem kui mina. Esimene paar peaks tegelikult olema sinakas-rohelist värvi, mida siin ilmselt nii hästi ei erista. Kui ma hästi mäletan (alzu strikes), on need kunagi ammu Seppäläst ostetud ja ilmselt ostsingi need pigem just värvi pärast. Kahjuks on neid raske kuskile riietuse juurde sobitada, mistõttu ootavad ilmselt paremat aega sahtlis. Keskmine paar on ka ĂĽks nendest, mida olen läbi ja lõhki kandnud pmst. Sain nad Egle käest paar aastat tagasi peale seda kui ta neid mu hipi sĂĽnnal kandis ja samamoodi – tean, et need ei sobi mulle perfektselt, aga ma ei tea, need lihtsalt istuvad iga riietusega oma neutraalse värvi pärast. Viimaseks olen jätnud oma kõige värvilisema paari: raam on kreemjas-valge roosade lilledega. Täitsa ausalt ei mäletagi, kust need sain ja samamoodi, olen väga harva kandnud. No ma ei teaaa, ei raatsi lihtsalt ära anda või midagi muud teha nendega, mida ei kanna ĂĽldse vms, mõtlen ikka: ‘oh äkki kunagi kannan’, aga keda ikka lollitan.

Ja siis juhtub ikkagi nii, et kui päike paistab, ei ole minul päikeseprille käepärast võtta.

R x