what happens in poland

Istun seda postitust kirjutades Varssavi Chopini lennujaamas, oodates oma hommikust lendu Riiga. Postitamise hetkel olen ilmselt juba Riias. Long story short: käisin analĂĽĂĽsiseminaril väikelinn Czerskis, ĂĽritus ise oli ĂĽhe eelneva projekti järelseminar, kestes vaid 3 päeva. See on kõige vähem tähtsam – nende kolme päeva jooksul juhtus palju rohkemat kui kunagi varem ĂĽhegi projekti jooksul kogenud/näinud olen ja seda just mitte heas mõttes. Oleme ju kõik Poola kohta kuulnud igasugu jutte, kuidas kellelgi auto aken sisse löödi, kuidas asju varastati jne – ega enne ei saa aru, kui ise asja sees oled. On reede öö, rahvas ĂĽsna peo meeleolus, aga mul seda väga polnud ja otsustasin magama minna. Toakaaslane oli samuti eestlane ning alati lukustasime uksi, kuid too öö oli võti tema käes ja ma ei leidnud teda kuskilt, seega mõtlesin, et mis ikka juhtub jah? Juhtus see, et ma olen tunnike maganud, kui kuulen keegi tuleb tuppa, paneb tule põlema ja hakkab toakaaslase kohvris sobrana – ilmselgelt mõtlen poolunes olles, et ju siis tema ise eks? Mõtlesin seda kuni selle ajani, kui järsku tõmmatakse minu voodi alt välja minu kohver. KĂĽsin eesti keeles: “kuule mis teed?” ja keeran pead, kui näen, et meie toast jookseb välja mingi noorem kutt. Mul oli kohe alarmkellad peas, vaatasin asjad ĂĽle, et kõik olemas oleks – olid. Andsin toakaaslasele ka teada, ta tuli omi asju vaatama ja mis selgus – transpordikulude katteks saadud ĂĽle sajaeurone sularaha oli rahakotist kadunud. Kohe sai korraldajatele räägitud jms ja tuli välja, et ĂĽhes teises toas oli ka see varas käinud, aga seal oli inimene sees, kes ka nägu nägi.. hiljem muidugi selgus, et mõnest toast saadi veel saagiks paar kõlarit jms. Igastahes, läheb siis oma pool h mööda, hakkame magama jääma uuesti, kui koridoris karjutakse “HEY! HEY! HEY!”, keegi jookseb mööda koridori ja siis karjuvad mehehääled. Tuli välja, et see varas oli meie toast joostes jooksnud kõrvalasuvasse tualetti ja end seal terve aja peitnud ja paar Hispaania tĂĽdrukut kogemata sattusid talle ‘peale’, mispeale ta ĂĽht tĂĽdrukut lõi ja minema jooksis. Juba selleks hetkeks oli draamat kĂĽll ja veel.

Järgmine päev oli väljasõit Hel’i ja Gdanskisse ning bussisõidu ajal läks korralik CSI/Sherlock värk lahti, sest tuli välja, et varas oli oma telefoni wc-st välja joostes sinna jätnud, seega ĂĽks abivahend jälle olemas. Korraldajad ja paar vabatahtlikku tegid seal korraliku detektiivitööd ja said isegi lukustatud telefoni abil teada nime – ĂĽks hotellis töötavatest teenindajatest. Vahepeal sai muidugi terve buss naerda, kui lukustatud ekraanile ilmus märge sellest, et ema oli kutile kirjutanud, et ta oma jalanõud ukse taha jätaks ja oma haisvad jalad ära peseks koju tulles. Ă•htul tagasi jõudes kutsuti kõik inimesed, kes varast nägid, kokku ning pidime tõendama kas too isik on see, keda nägime, või ei. Kuigi mina nägin teda vaid tagant, olin ma 99% kindel, et see on sama kutt, kuid lõpuks oli ikka tõendeid vähe, ta suutis ikka välja kuidagi vingerdada. Seega, case closed ja ei saanudki asjast midagi. Mõtlesin jälle suhteliselt vara magama minna, sest hommikul kell 8 läks juba rong, aga kus sa sellega. Öösel kell 3 kui toakaaslane tuppa jõudis kuulsin, et see sama varganolk oli oma sõpradega hotelli juurde tulnud ja lõpuks oli nende ning paari itaallasse ja kreeklase vahel korralikuks tõuklemiseks ära läinud. Hiljem tuli veel välja, et tĂĽrklased olid Gdanskis varguse tagajärjel mõnest dokumendist ja rahast jms ilma jäänud ja Tczew-is oma rongi Varssavisse oodates ĂĽritas ĂĽks kalkar minult rahakotti ära võtta – kas pole mitte lõbus.

Tegelikult oli peale selle kõige tore ka, kuigi issanda loomaaed on ikka nii kirju inimeste osas kui ĂĽldse olla saab. Samas aga oli tore näha erinevaid linnu ja kohti, kuhu muidu kindlasti ei satuks. Andsime ka kohalikus algkoolis inglise keele tunni, mille peale ma muidugi šoki sain, et 5 aastat keelt õppinud lapsed oskavad öelda vaid “my name is..”. Tegin ka palju pilte, aga need tulevad järgmise postitusena.

R x

English: I am sitting in the Warsaw Chopin Airport while writing this post, waiting for my morning flight to Riga. When this goes up, I’ll probably be in Riga already. Long story short: I attended an analysis seminar of a project that was held before and it only lasted for 3 days this time. During these three days, things that have never happened to me or during my projects, happened. I think we’ve all heard stories about Poland: how it is easy to get your things stolen etc. but it is hard to grasp it before being in that situation yourself. It was Friday night and people were partying downstairs – I was quite tired, so I decided to go to bed. Since my roommate had the key and I couldn’t find her, I couldn’t lock the door. I had had around an hour of sleep when I hear someone entering the room and putting the light on and starting to rummage around my roommates suitcase. Half asleep, of course I thought it was my roommate.. until they pulled out my suitcase from under my bed. Then I turned around and asked in Estonian: “what are you doing?” and then I see it.. it wasn’t my roommate, it was some young tall guy running out. Of course I checked if all our things were there and wrote to my roommate as well. She came and she found that her reimbursment cash (over 100 euros) was not in her wallet. 

We talked to the organizers and it was decided that nothing could be done at that moment. We went to bed and about half an hour later, when I was again almost sleeping, I hear someone yelling “HEY! HEY! HEY!”, someone running in the corridor and some more yelling. It turned out that the thief had hidden in the toilet next to my room the whole time and then some Spanish girls found him, he panicked and ran away, hitting one of the girls as well. The next day we had a daytrip to Hel and Gdansk and in the bus it turned out that the thief had left his phone in the toilet – a big help. Some real CSI/Sherlock shit went down in the bus, with the organizers and some volunteers trying to find anything from a locked phone. And they did – they still saw the notifications on the screen. At one point the whole bus laughed because they guy’s mom had written to him to take off his dirty shoes and wash his smelly feet. Anyway, somehow through detective work, they found out the name – it was one of the guys working in the hotel staff. 

When we got back, we had to see the guy and testify if it was him who we saw (some other people saw his face as well). Tbh, I only saw him from the back, but even then I was 99% sure. Still, in the end they didn’t have enough evidence, cause the guy made up some shitty excuses etc. Ok, we thought it was done, but no – for some reason the guy showed up that night with his friend and in the end there was a kind of a fight between them and some Italian and Greek guys. What even. Later it also became known that some Turkish people had their money and documents stolen and one guy tried to steal my moneybag when I was waiting for my train in Tczew as well. Fun storytime. 

Actually, besides all that, it was fun and a cool experience as well, but it proved that there are sooo many different… too different people in the world. It was great to visit all these places that I would not go ever when it wasn’t that kind of a project. We also visited the local primary school and gave a brief English lesson, from which I kinda got a shock, ’cause the children who had studied the language for 5 years could only basically say “my name is..”  But yes, I also made many pictures, but they will be in the next post. 

new year| turkey pt 1

TĂĽrki minek selgus juba novembris, kuid trip ise tuli kuidagi väga kiirelt kätte. Tegu jälle projektiga, seekord läbi Noored Ăśhiskonna Heaks organisatsiooni. Toimumiskohaks tĂĽrklaste jaoks ‘väikelinn’ Usak oma 500 000 inimesega ja teemaks “Inclusion of disadvataged youth with art”. Tartu-Tallinn-Istanbul-Usak ning esimene kultuurishock Istanbulis kätte saadud: tänavatel karjuvad mehed ja ĂĽleĂĽldine lärm ja muidugi see, et igal pool suitsetatakse, olgu siis siseruum, kohvik jne. Ehk oli see vaid äärelinn, aga eks näeb. Bussisõit Istanbulist Usaki kestis 8h ning kohale jõudes saime kiirelt oma ööbimispaika, kuhu jääme nädalakeseks. Powernap tehtud, otsustasime linnas ringi jalutada, sest esimesel päeval pidid enamus teised riigid saabuma. Kultuur on ikka hoopis erinev ning inglise keelt väga keegi ei valda. Esimene õhtu tõi ka esimesed ebameeldivad ĂĽllatused korralduse osas – toiduga oli probleeme, toa wc ning voodid ebahĂĽgieenilised jne. Teisel päeval olukord eriti ei paranenud, ĂĽhelt poolt põhjuseks keelebarjäär – inglise keelt räägitakse vähe, kui sedagi ja raske midagi selgeks teha. Inimesed ei pea ajakavast kinni ja selline segadus ikka vahepeal. Logistika teeb keerulisemaks see, et ööbimiskoht ja tegevuskoht asuvad ĂĽksteisest päris kaugel. Söömisega on ka naljakas, hommikusöögiks saime paar kĂĽlma friikartulit, 5 oliivi ja kolm kurgiviilakat…are you kidding me. Ă•nneks saime projekti osa siiski käima ja teistega tuttavaks, rahvas on õnneks väga normaalne ja õhtul tuli juba esimene pidu. Järgmise päeva veetsime projekti asjadega tegelemisega, ehk siis erinevad grupitööd, analĂĽĂĽsimine jne. Ă•htul läksime osa rahvaga traditsioonilist TĂĽrgi teed jooma. TĂĽrgi magustoidud eesotsas baklavaga on ikka räme magusad – samas tänaval ĂĽlekaalulisi inimesi ei hakka väga ĂĽldse silma. Tänavapilt on ĂĽleĂĽldiselt ikka midagi muud: iga nurga peal mosee, enamus naistel pead kaetud, 5x päevas kõlab ĂĽle linna moseedest “Ezam” ehk kutse palvele ning kodutuid koeri on väga palju ringi jooksmas. Projekti ajakava on ka ikka täiesti ĂĽle kivide ja kändude, keegi sellest eriti kinni ei pea.

Jätkub…

This slideshow requires JavaScript.

English: It became evident already in November that I have a project in Turkey in January, but the trip itself somehow arrived so fast. This time the project is through a different organization than my previous ones and it takes place in the city of Usak, which Turks consider to be a small town with ‘only’ 500 000 people. The topic is “Inclusion of disadvataged youth with art”. Tartu-Tallinn-Istanbul-Usak and we already got our first culture shock around the bus station in Istanbul: men screaming at you on the streets, people smoking absolutely everywhere no matter if it is a street or a cafe or whatever. Maybe it was only that place but we will see. The bus ride from Istanbul to Usak took 8 hours and when we arrived we already took a power nap. After that we decided to walk around, cause other countries hadnt arrived yet. It was evident that the culture is so different and no one really speaks English. The first evening already brought some negative surprises about the organizational part: accommodation was dirty, the laundry was not cleaned, problems with food etc. On the second day the situation didnt improve that much and the language barrier was probably one of the reasons. Also, people do not care about the schedule and what complicates the logistics is that the accommodation and the venue with activity room etc are so far from each other. The whole eating thing is funny as well: for breakfast we got like a few slices of cucumber, some olives and slices of cold fries – are you kidding me. Luckily we got the whole project part going and other participants are really cool as well and we already had our first party the first evening. Most of the next day was spent doing group activities and analyzing things and later we with some people went to drink traditional Turkish tea and eat some dessert – the desserts are reallllly sweet, but you wouldnt really see overweight people on the streets. The street view is much different: on basically every corner you see a mosque, most women have their heads covered, 5 times a day there is a call for prayer from the mosques, “Ezan” and there are many homeless dogs running around. The project schedule is all over the place, but we’ll see, maybe things will still improve.

To be continued…

done | rumeenia pt 2

ecolifeEnne projekti läbi saamist jõudsime käia puud istutamas, teha ‘Teeme Ă„ra’ stiilis koristamist, panna kokku erinevaid teemakohaseid videoid, pidada ära Oscarite gala ja veel viimased kultuuriõhtud. Projekti esimene ja teine pool olid minu jaoks nagu siga ja kägu – kui poole peal oli ĂĽks päev selline, kus väga tahtsin juba koju minna, siis nĂĽĂĽd, viimasel päeval, polnud mitte midagi raskemat, kui see lõplik Berliinis lennule minek ja Riiga lendamine. Miski justkui klikkis kuskil seal vahepeal, inimestega suhtlus läks palju vabamaks ja nĂĽĂĽd, kui projekt läbi on, lendas ĂĽks pisike osa minust tegelikult ĂĽldse teisse riiki, kui Eesti. Ja tĂĽkike jäi Rumeeniasse maha. Aja mõiste kadus seal täielikult ära – päevad ei määranud midagi, pidu igal õhtul toimus nii või naa ja nii saigi viimasel õhtul oma toa uks alles kell 7 hommikul avatud. Järgnes jälle 10h bussisõit Bukaresti, mis oli seekord väga palju parem. Bukarestis saatsime järgemööda ära nii tšehhid kui hispaanlased ja lõpuks jäimegi vingete leedukatega kokku.squat-romania-parliament Plaanist öö Berliinis pidu panna ei tulnud kahjuks midagi välja, sest lend sinna lĂĽkkus 2h edasi ja kohale jõudsime rampväsinutena alles peale 00 öösel. Esimest korda oli mul lennujaama põrandal magades soe. Soojus oli mu sees ja mu ĂĽmber ja just seetõttu oligi hommikune lennukile minek raske. Veider on mõelda, kuidas täiesti võõrastest inimestest on nii vähese ajaga võimalik saada midagi palju enamat, kui lihtsalt sõbrad. Nad on keegi, kellega sa oled kogu selle teekonna ja projekti läbinud ja mõnega veel pikemagi tee.squat-romania

Meie Eesti tiim oli ka super ning juba vaikselt plaanimegi paari trippi lähemale ja kaugemale. Eks näeb. See projekt õpetas mulle palju ja seda just mitte selle konkreetse teema osas, vaid üleüldiselt: tuleb olla rohkem avatum, erinevate inimeste ja erinevate tegevuste osas, passiivsus tuleb maha jätta ja tüüpiline eestlaslik kinnisus samuti. Tuleb märgata imelisi inimesi enda ümber varem, et vältida lõpus neid raskeid lahkuütlemisi.

R x

English: Before the project was over, we also had the chance to virtually plant a tree, participate in a “Let’s do it!”-type of trash picking activity, put together eco life videos and have an Oscar gala and the remaining cultural nights. The first part of the project and the second part were like day and night for me – if at one point there was one day where I really wanted to get home, then now, when it was finally the last day, there was nothing harder than sitting on that plane in Berlin and flying to Riga. Something just clicked inside me at some point, the communication with people was so much easier and now, when the project is over, some part of me actually flew to a different country than Estonia. And some of it was left in Romania. The notion of time had no meaning there – days did not mean anything, there was a party, no matter if it was Tuesday or Sunday and so there I was, finally getting to my room at 7 am on the last morning. What followed was a 10-hour bus trip to Bucharest, which was much better than the previous one. In Bucharest, we sent away the Spanish people and the Czechs and were stuck with the awesome (fucking) Lithuanians. We had a plan to spend our final night partying out in Berlin, but since our Bucharest-Berlin flight was delayed for 2 hours, we reached Germany only after 12 am and all of us were so tired. For the first time, I was warm sleeping on the floor of the airport. The warmth was inside me and surrounded me and that was the reason why it was so hard to get on that plane next morning. It’s weird to think how complete strangers could turn into friends and much more in so little time. They’re someone with whom you’ve completed this project and this journey and plenty more. Our Estonian team was super as well and we are already kind of planning some trips to here and there as well. We’ll see. This project taught me much more than just about eco life: you have to be more open about different people, different activities, not be so passive and leave behind the typical Estonian stubbornness. It is essential to notice amazing people around you sooner, to avoid the bitter goodbyes. 

Tri Paloski my loves.

berliinist | viimased mõtted

Teine päev Berliinis algas ‘töiselt’: kogu selle kogunemise mõte oli paika panna mõned asjad märtsi alguses toimuva noortevahetuse teemaga “Refugees Welcome” asjus. Arutasime läbi millised workshopid töötaksid ja millised mitte ning kuidas miski välja hakkaks nägema. See ilmselt oligi selle nv kõige formaalsem osa, peale seda oli jälle vaba aeg ning mingi hetk otsustasime kõigiga jälle kesklinna minna, sest mõned tahtsid veel ringi vaadata ja mõned šopata jne. Kindel variant oli jälle Alexanderplatz, sest seal leidub lihtsalt päris palju teha. Ise plaanisin ka natukene veel ringi vaadata ja paari vaatamisväärsust näha, aga kesklinna jõudes oli kell juba päris palju ja ma olin suht fts ja otsustasin ainult poodides käimise kasuks. Esimene peatus oli muidugi Primark, mis oli nagu ikka täiesti hullumaja ja ega väga hulle oste seal ei teinudki, sest tahtsin Media Markt-i ka jõuda.

Hiljem saime kõik kokku jälle ja trammiga ööbimiskoha poole, kus sõime õhtust ja hiljem lihtsalt rääkisime juttu, ise sain kõige paremini jutu peale kahe tsikiga Ungarist ja kuttidega Tšehhist ja Kreekast. Nemad plaanisid ka välja minna, et Berliini ööelu ĂĽle vaadata, aga lõpuks sinna ei jõudnudki. Alguses oli plaan normaalsel ajal magama minna, sest äratus oli 6 paiku ja lõpuks sain ikka 3h magada jeee.. Lend Riiga oli 9.50 ja saigi Saksamaale head aega öelda. LĂĽhike, aga huvitav reis. Kindlasti kui kunagi tekib võimalus uuesti Berliini kĂĽlastada, sooviks, et see toimuks natukene soojemal ajal – kujutan ette, et ringi jalutada ja kõike uurida oleks veel vingem. Samuti oli ka tore jälle arutleda erinevatel teemadel inimestega, kes pärit täiesti erinevatest kultuurides ja muidugi keelepraktikaks ka väga hea. Such cheesy, aga väga hea meel, et nii spontaanselt otsustasin asjast kinni haarata. Vot.

R x

English: The 2nd day in Berlin started out with everyone discussing the actual project that takes place in the beginning of March and is on the topic of refugees. This was probably the most formal part of the weekend, because after that we again had the free time and some hours later we decided to go to the city center, Alexanderplatz again. Some people decided to see some sights, but since we did not really have that much time, I just decided to visit some shops. My first stop was Primark and it was so freaking crowded. Didn’t really do any major shopping there, just a couple of things, because I also wanted to go to Media Markt as well. Later that evening we had dinner and then just had a great conversation with some people from Hungary, Greece and Czech Republic. At first I wanted to go bed quite early, because we had to wake up at 6am, but then ended up getting like 3 hours of sleep.. yay. Anyway, I’m really glad I took this spontaneous opportunity and I would like to visit Berlin again one day, but mayb when the weather is a bit warmer, it would be great to walk around some more. It was also great getting together with people from different cultures and backgrounds and the language practice was also great. The end.