london | 2017

Mõnikord lihtsalt on vaja spontaansust ning impulsipõhiselt käituda. Just nii võiksin kirjeldada seda hetke, kui ostsin Londonisse piletid neli päeva enne minekut. Tol hetkel jooksid kokku asjaolud, et Sära tuli Austraaliast mõneks ajaks Euroopasse ning et ta oli Londonis ning kõige tipuks täiesti tasuta elamisega paar minutit Oxford Streetist.. kuidas küll sellisest võimalusest mitte kinni võtta? Seega peale mõnda kiiret päeva ja paljusid tegemisi olingi omadega jälle lennujaamas, et neljapäeva varahommikul kurss suunal London võtta. Ja see oli seda täiesti väärt. London pole kahe aastaga väga eriti muutunud (viimati olingi seal 2015.aastal) ning kõik hea ja tuttav ikka alles: vasakpoolne liiklus, punased bussid, veidi veidrad taksod jms. Nii veetsimegi oma päevad enamasti jalutades, käies läbi Regent’s pargi, Hyde pargi, käisime Camdenis, muidugi ka vanad-head London Eye ning praegu konstruktsiooni all olev Big Ben, Buckinhami palee, Marble Arch ning Kensingtoni palee ei jäänud nägemata. Oleks väga tahtnud lõpuks ära käia ka Warner Bros stuudios, kuid seekord jäi see tegemata ning mõni muu minu jaoks tähtis asi veel. Londonis on suureks “õnnetuseks” muidugi Oxford Street ning see paganama Primark, kuhu me ikka ja alati otsaga lõpuks jõudsime. Ühesõnaga, üks ülimalt õnnestunud neli päeva oli see ning kuigi selliste spontaansete reisidega kiiretel aegadel on see, et tagasi jõudes oled oma asjadega väga maas, ei kahetse kordagi, et minna otsustasin.

R x

English: Sometimes you just need the spontaneity and acting based purely on impulses. That would describe the moment when I decided to buy tickets to London just four days before actually going. At that moment, thing just fell into place: Sära is in Europe from Australia for some time and she is in London and she is staying two minutes away from the Oxford Street… for free. How can one pass up that opportunity? So, after a couple of busy days and lots of responsibilities I was again at the airport, to fly to London in the early hours of Thursday. And it was totally worth it. London has not changed much in two years (I was last there in 2015) and all of the familiar and great things are still there: left-sided traffic, the red buses and weird taxi cars. So we spent most of our time walking through Regent’s and Hyde Parks, went to Camden, and of course saw the oldies-but-goodies London Eye, under construction Big Ben, Marble Arch and the Buckingham and Kensington Palaces. I would have really wanted to go to the Warner Bros Studios, but this time we couldn’t and a couple of other things important for me were left undone as well. The “unfortunate” thing was that since we were SO close to Oxford Street, we somehow always ended up in that damn Primark store. Anyway, it was a very successful four days and even though with such spontaneous trips during busy times it always happens that there are more things to do when you get back, I don’t regret going at all. 

Advertisements

what happens in poland

Istun seda postitust kirjutades Varssavi Chopini lennujaamas, oodates oma hommikust lendu Riiga. Postitamise hetkel olen ilmselt juba Riias. Long story short: käisin analüüsiseminaril väikelinn Czerskis, üritus ise oli ühe eelneva projekti järelseminar, kestes vaid 3 päeva. See on kõige vähem tähtsam – nende kolme päeva jooksul juhtus palju rohkemat kui kunagi varem ühegi projekti jooksul kogenud/näinud olen ja seda just mitte heas mõttes. Oleme ju kõik Poola kohta kuulnud igasugu jutte, kuidas kellelgi auto aken sisse löödi, kuidas asju varastati jne – ega enne ei saa aru, kui ise asja sees oled. On reede öö, rahvas üsna peo meeleolus, aga mul seda väga polnud ja otsustasin magama minna. Toakaaslane oli samuti eestlane ning alati lukustasime uksi, kuid too öö oli võti tema käes ja ma ei leidnud teda kuskilt, seega mõtlesin, et mis ikka juhtub jah? Juhtus see, et ma olen tunnike maganud, kui kuulen keegi tuleb tuppa, paneb tule põlema ja hakkab toakaaslase kohvris sobrana – ilmselgelt mõtlen poolunes olles, et ju siis tema ise eks? Mõtlesin seda kuni selle ajani, kui järsku tõmmatakse minu voodi alt välja minu kohver. Küsin eesti keeles: “kuule mis teed?” ja keeran pead, kui näen, et meie toast jookseb välja mingi noorem kutt. Mul oli kohe alarmkellad peas, vaatasin asjad üle, et kõik olemas oleks – olid. Andsin toakaaslasele ka teada, ta tuli omi asju vaatama ja mis selgus – transpordikulude katteks saadud üle sajaeurone sularaha oli rahakotist kadunud. Kohe sai korraldajatele räägitud jms ja tuli välja, et ühes teises toas oli ka see varas käinud, aga seal oli inimene sees, kes ka nägu nägi.. hiljem muidugi selgus, et mõnest toast saadi veel saagiks paar kõlarit jms. Igastahes, läheb siis oma pool h mööda, hakkame magama jääma uuesti, kui koridoris karjutakse “HEY! HEY! HEY!”, keegi jookseb mööda koridori ja siis karjuvad mehehääled. Tuli välja, et see varas oli meie toast joostes jooksnud kõrvalasuvasse tualetti ja end seal terve aja peitnud ja paar Hispaania tüdrukut kogemata sattusid talle ‘peale’, mispeale ta üht tüdrukut lõi ja minema jooksis. Juba selleks hetkeks oli draamat küll ja veel.

Järgmine päev oli väljasõit Hel’i ja Gdanskisse ning bussisõidu ajal läks korralik CSI/Sherlock värk lahti, sest tuli välja, et varas oli oma telefoni wc-st välja joostes sinna jätnud, seega üks abivahend jälle olemas. Korraldajad ja paar vabatahtlikku tegid seal korraliku detektiivitööd ja said isegi lukustatud telefoni abil teada nime – üks hotellis töötavatest teenindajatest. Vahepeal sai muidugi terve buss naerda, kui lukustatud ekraanile ilmus märge sellest, et ema oli kutile kirjutanud, et ta oma jalanõud ukse taha jätaks ja oma haisvad jalad ära peseks koju tulles. Õhtul tagasi jõudes kutsuti kõik inimesed, kes varast nägid, kokku ning pidime tõendama kas too isik on see, keda nägime, või ei. Kuigi mina nägin teda vaid tagant, olin ma 99% kindel, et see on sama kutt, kuid lõpuks oli ikka tõendeid vähe, ta suutis ikka välja kuidagi vingerdada. Seega, case closed ja ei saanudki asjast midagi. Mõtlesin jälle suhteliselt vara magama minna, sest hommikul kell 8 läks juba rong, aga kus sa sellega. Öösel kell 3 kui toakaaslane tuppa jõudis kuulsin, et see sama varganolk oli oma sõpradega hotelli juurde tulnud ja lõpuks oli nende ning paari itaallasse ja kreeklase vahel korralikuks tõuklemiseks ära läinud. Hiljem tuli veel välja, et türklased olid Gdanskis varguse tagajärjel mõnest dokumendist ja rahast jms ilma jäänud ja Tczew-is oma rongi Varssavisse oodates üritas üks kalkar minult rahakotti ära võtta – kas pole mitte lõbus.

Tegelikult oli peale selle kõige tore ka, kuigi issanda loomaaed on ikka nii kirju inimeste osas kui üldse olla saab. Samas aga oli tore näha erinevaid linnu ja kohti, kuhu muidu kindlasti ei satuks. Andsime ka kohalikus algkoolis inglise keele tunni, mille peale ma muidugi šoki sain, et 5 aastat keelt õppinud lapsed oskavad öelda vaid “my name is..”. Tegin ka palju pilte, aga need tulevad järgmise postitusena.

R x

English: I am sitting in the Warsaw Chopin Airport while writing this post, waiting for my morning flight to Riga. When this goes up, I’ll probably be in Riga already. Long story short: I attended an analysis seminar of a project that was held before and it only lasted for 3 days this time. During these three days, things that have never happened to me or during my projects, happened. I think we’ve all heard stories about Poland: how it is easy to get your things stolen etc. but it is hard to grasp it before being in that situation yourself. It was Friday night and people were partying downstairs – I was quite tired, so I decided to go to bed. Since my roommate had the key and I couldn’t find her, I couldn’t lock the door. I had had around an hour of sleep when I hear someone entering the room and putting the light on and starting to rummage around my roommates suitcase. Half asleep, of course I thought it was my roommate.. until they pulled out my suitcase from under my bed. Then I turned around and asked in Estonian: “what are you doing?” and then I see it.. it wasn’t my roommate, it was some young tall guy running out. Of course I checked if all our things were there and wrote to my roommate as well. She came and she found that her reimbursment cash (over 100 euros) was not in her wallet. 

We talked to the organizers and it was decided that nothing could be done at that moment. We went to bed and about half an hour later, when I was again almost sleeping, I hear someone yelling “HEY! HEY! HEY!”, someone running in the corridor and some more yelling. It turned out that the thief had hidden in the toilet next to my room the whole time and then some Spanish girls found him, he panicked and ran away, hitting one of the girls as well. The next day we had a daytrip to Hel and Gdansk and in the bus it turned out that the thief had left his phone in the toilet – a big help. Some real CSI/Sherlock shit went down in the bus, with the organizers and some volunteers trying to find anything from a locked phone. And they did – they still saw the notifications on the screen. At one point the whole bus laughed because they guy’s mom had written to him to take off his dirty shoes and wash his smelly feet. Anyway, somehow through detective work, they found out the name – it was one of the guys working in the hotel staff. 

When we got back, we had to see the guy and testify if it was him who we saw (some other people saw his face as well). Tbh, I only saw him from the back, but even then I was 99% sure. Still, in the end they didn’t have enough evidence, cause the guy made up some shitty excuses etc. Ok, we thought it was done, but no – for some reason the guy showed up that night with his friend and in the end there was a kind of a fight between them and some Italian and Greek guys. What even. Later it also became known that some Turkish people had their money and documents stolen and one guy tried to steal my moneybag when I was waiting for my train in Tczew as well. Fun storytime. 

Actually, besides all that, it was fun and a cool experience as well, but it proved that there are sooo many different… too different people in the world. It was great to visit all these places that I would not go ever when it wasn’t that kind of a project. We also visited the local primary school and gave a brief English lesson, from which I kinda got a shock, ’cause the children who had studied the language for 5 years could only basically say “my name is..”  But yes, I also made many pictures, but they will be in the next post. 

dance.. and other drugs

Ja juba ongi märtsist ka pool kuud ja rohkemgi möödas… ja ma pole mitte midagi kirja pannud. Põhjuseid selleks on mitmeid, peamine see, et pole nagu toimunud midagi, mis oleks nii väga väärt mainimist ning teisalt see, et mõtlen mida ja kui palju üldse siin blogis jagada tegelikult võiks.

Paar nädalat tagasi tegime eliidiga teist korda varahommikuse videovõtte promovideo jaoks, mis seekord oli veidikene soojem, aga mitte vähem lumisem. Usun, et lõpuks kui valmistoodet näeb, võib rahule jääda. Möödas on ka Kuldse Karika Tartu eelvoor, kus lisaks paljudele teistele rühmadele oli Error ka ikka eliidiga väljas, kavaks ‘Raputatud’, mis Koolitantsul otse finaali sai, seal siiski vähendatud koosseisuga, sest pooled meist kavategijatest on Koolitantsu jaoks natukene liiga vanad. Seega saime KK-l ilusti kaheksakesi lava ‘raputada’ – endal tunne peale kavategemist oli super, aga tänu mõnele muule asjaolule oli kontserdi lõpuks ikka konkreetne sitamaitse suus. Nüüd ei jäägi muud üle kui oodata eelvoorude tulemusi, tegeleda enda soologa ning oodata uusi võistluseid, sest tulemas on nii European Cup kui ka muud asjad.

R x

English: And already it has been more than half of March… and I have not written anything. There are seeral reasons for that: for one, there hasn’t been anything remotely interesting to write about and secondly, I’m just thinking how much should I actually share on the blog.. 

Couple of weeks ago it was the time for our second early-morning-videoshoot with our dance group for our upcoming promo video. This time it was not as cold as the first time! Hopefully the end result will be awesome. We also competed in the dance competition “Golden Cup” as well, in the Tartu semi-final. We performed with our dance called “Shaken”, which qualified to the final in an another dance competition “Schooldance” – though, I couldn’t dance there, because according to the age restrictions, I was just about half a year too old. So this time me and some other girls were also able to compete and we sure ‘shook’ the stage. Everything went good, the feeling was awesome, but thanks to some other “circumstances”, at the end of the concert I still had a concrete taste of shit in my mouth. Well, we will see if we qualify to the final probably in April. Until then I can work on my solo and at the end of April we also have European Cup to compete in. 

 

new year| turkey pt 1

Türki minek selgus juba novembris, kuid trip ise tuli kuidagi väga kiirelt kätte. Tegu jälle projektiga, seekord läbi Noored Ühiskonna Heaks organisatsiooni. Toimumiskohaks türklaste jaoks ‘väikelinn’ Usak oma 500 000 inimesega ja teemaks “Inclusion of disadvataged youth with art”. Tartu-Tallinn-Istanbul-Usak ning esimene kultuurishock Istanbulis kätte saadud: tänavatel karjuvad mehed ja üleüldine lärm ja muidugi see, et igal pool suitsetatakse, olgu siis siseruum, kohvik jne. Ehk oli see vaid äärelinn, aga eks näeb. Bussisõit Istanbulist Usaki kestis 8h ning kohale jõudes saime kiirelt oma ööbimispaika, kuhu jääme nädalakeseks. Powernap tehtud, otsustasime linnas ringi jalutada, sest esimesel päeval pidid enamus teised riigid saabuma. Kultuur on ikka hoopis erinev ning inglise keelt väga keegi ei valda. Esimene õhtu tõi ka esimesed ebameeldivad üllatused korralduse osas – toiduga oli probleeme, toa wc ning voodid ebahügieenilised jne. Teisel päeval olukord eriti ei paranenud, ühelt poolt põhjuseks keelebarjäär – inglise keelt räägitakse vähe, kui sedagi ja raske midagi selgeks teha. Inimesed ei pea ajakavast kinni ja selline segadus ikka vahepeal. Logistika teeb keerulisemaks see, et ööbimiskoht ja tegevuskoht asuvad üksteisest päris kaugel. Söömisega on ka naljakas, hommikusöögiks saime paar külma friikartulit, 5 oliivi ja kolm kurgiviilakat…are you kidding me. Õnneks saime projekti osa siiski käima ja teistega tuttavaks, rahvas on õnneks väga normaalne ja õhtul tuli juba esimene pidu. Järgmise päeva veetsime projekti asjadega tegelemisega, ehk siis erinevad grupitööd, analüüsimine jne. Õhtul läksime osa rahvaga traditsioonilist Türgi teed jooma. Türgi magustoidud eesotsas baklavaga on ikka räme magusad – samas tänaval ülekaalulisi inimesi ei hakka väga üldse silma. Tänavapilt on üleüldiselt ikka midagi muud: iga nurga peal mosee, enamus naistel pead kaetud, 5x päevas kõlab üle linna moseedest “Ezam” ehk kutse palvele ning kodutuid koeri on väga palju ringi jooksmas. Projekti ajakava on ka ikka täiesti üle kivide ja kändude, keegi sellest eriti kinni ei pea.

Jätkub…

This slideshow requires JavaScript.

English: It became evident already in November that I have a project in Turkey in January, but the trip itself somehow arrived so fast. This time the project is through a different organization than my previous ones and it takes place in the city of Usak, which Turks consider to be a small town with ‘only’ 500 000 people. The topic is “Inclusion of disadvataged youth with art”. Tartu-Tallinn-Istanbul-Usak and we already got our first culture shock around the bus station in Istanbul: men screaming at you on the streets, people smoking absolutely everywhere no matter if it is a street or a cafe or whatever. Maybe it was only that place but we will see. The bus ride from Istanbul to Usak took 8 hours and when we arrived we already took a power nap. After that we decided to walk around, cause other countries hadnt arrived yet. It was evident that the culture is so different and no one really speaks English. The first evening already brought some negative surprises about the organizational part: accommodation was dirty, the laundry was not cleaned, problems with food etc. On the second day the situation didnt improve that much and the language barrier was probably one of the reasons. Also, people do not care about the schedule and what complicates the logistics is that the accommodation and the venue with activity room etc are so far from each other. The whole eating thing is funny as well: for breakfast we got like a few slices of cucumber, some olives and slices of cold fries – are you kidding me. Luckily we got the whole project part going and other participants are really cool as well and we already had our first party the first evening. Most of the next day was spent doing group activities and analyzing things and later we with some people went to drink traditional Turkish tea and eat some dessert – the desserts are reallllly sweet, but you wouldnt really see overweight people on the streets. The street view is much different: on basically every corner you see a mosque, most women have their heads covered, 5 times a day there is a call for prayer from the mosques, “Ezan” and there are many homeless dogs running around. The project schedule is all over the place, but we’ll see, maybe things will still improve.

To be continued…

and its december

Ma käisin jälle Leedus.

This slideshow requires JavaScript.

Vilniusest on Londoni kõrval saamas üks minu lemmikuid linnasid – siiani ei saa sellest veel küllalt. Tekkis võimalus sinna väga-väga hea pakkumisega minna ja kuna kõigil käed-jalad tööd täis, siis mis siin ikka – läksin üksi. Sain ka Tallinnas armsate eco laifferitega (või siis osaga neist) natukene aega veeta enne pikka bussisõitu. Ilma eriliste ootusteta minek annab võimaluse selleks, et kõike võib juhtuda. Plaanisingi omal käel linna avastada ja seda ma ka tegin: jalutasin Uzupises (kunstnike/hipsterite linnaosa) ringi, vanalinnas, ronisin ka päevavalguses Kolme Risti mäe otsa, käisin KGB muuseumis, mis oli väga huvitav, kogesin jällegi Vilniuse ülichilli ööelu ja lihtsalt nautisin kogu seal veedetud aega. Kuna leedukatele rääkisin asjast eelmisel õhtul, siis oli loomulik, et enamusel juba omad plaanid olemas. Õnneks aga läksid asjad niipidi, et minu jaoks ikkagi leiti aega ning seetõttu veetsingi suurema enamuse nv-st Matasega koos. Tore on koos olla inimesega, kes linna tunneb, teab häid kohti kuhu minna, mida näha ja kellega kordagi igav ei hakka. Kvaliteetaeg suure algustähega.

Ja mis nüüd? Semester hakkab läbi saama, ongi käes pmst viimane nädal mil end kooli vaja ajada ja edasi läheb suureks essee-magistritöö kirjutamiseks (ma loodan).

R x

English: I went to Lithuania again. Vilnius is becoming one of my favourite cities next to London – still can’t get enough of it. I had a really good chance to go there and since everyone else was busy or had plans – I went alone. On Thursday I also got to spend some quality time with some of my Eco Lifers in Tallinn and then it was time for the long bus ride again. I didn’t have any expectations about the weekend, but that is when the best things tend to happen. I explored the city on my own, walked around Uzupis, the Old Town, climbed on top of the Three Cross mountain during the daytime as well, went to the KGB museum, experienced the chill nightlife of Vilnius again and many other things. Since I kinda said to the lithuanians that I was coming at the very last minute, people already had plans. Luckily things went that way that for the most part of the weekend I spent time with Matas. It’s amazing to spend time with someone who knows the city, knows the good (and bad haha) places to go, what to see and with whom you’re never bored. Quality time with a capital “Q”.

And what now? The semester’s coming to an end, its basically the last week of lectures and seminars and from here on, writing essays and my master’s thesis (hopefully). 

lost and found

Olen lükanud seda uue postituse tegemist aina edasi, lootes jääda pidama vanale postitusele. Aga ei, elu läheb edasi ja rutiin läheb edasi. Uskumatu, et nüüdseks Rumeeniast tagasitulekust möödas kuu aega ja kui palju selle kuu aja sisse ikka mahtunud on. Sellepärast ongi minul endal tunne, nagu oleks pigem kaks kuud, aga kalender näitab muud. Nädalad on möödunud kiirelt, aga nagu ikka: kool, töö, trenn, kool, töö, trenn ja nüüd olnud nädalavahetus ka Haapsalu jällegi. Eelmisel nädalal tuli kuskilt spontaanne mõte kolmapäeval naistega välja minna. Mina ise pole kolmapäeval Tartus välja sattunud oi kes teab mis ajast saati, seega mõtlesin, et teeme ära. Kokku tuli meid lõpuks üsna kirju seltskond, mängisime Reaalsuskontroll 2 ning üks hetk liikusime linna, kuhu jõudsime Shootersisse, seal oli päris hea muusika ja sai mõnusalt tantsida, aga üks hetk läks seltskond laiali ja väss tuli ka peale. Ega pole enam seda jaksu siin midagi nii palju. Nädalavahetusel toimus Haapsalus meil väikest-viisi klassikokkutulek jälle, ehk siis umbes 15 inimest 36-st HWG16M ajas end Taksi kohale ning veetsime ühe mõnusa õhtupooliku juttu rääkides ja üksteise eludega kurssi viies. Laupäeval oli Martini sünnipäev, mis oli ka täitsa tore, sai korralikult süüa, beerpongi mängida ning isegi tünnisaun oli kohal (seekord sisse ise ei jõudnud). Tore oleks kui oleksin mõtetega kõige selle juures 100%, kui reaalsuses on mõtted omadega juba uues nädalas ja selles, kui palju asju vaja ära teha on.

R x

English: I’ve postponed making this post for quite some time now, hoping to live on the shadow of the last one. Nope, life goes on, the routine goes on. It’s insane that it has been a month since we arrived back from Romania. So much has happened in those weeks so it feels rather 2 months, than only one. The routine is still the same: school, work, dance practice  and again.. and this past weekend I could add Haapsalu to that list as well. Still, before that last week, a plan to go out on Wednesday suddenly came into action. It was quite random, but we had fun regardless, played the card came Reality Check and after went to the city and danced in Shooters for a while. On Friday we had a gathering with our old high school mates in Taksi pub in Haapsalu. Out of the original 36, 15 made it. We had fun talking and sharing our personal lives and how is everyone doing etc. On Saturday it was Martin’s birthday, which was also great. There was some good food, we played beerpong and there was a quiz and so on. It would be great if all my thoughts would be 100% with the activities as well, but the reality is that they are already somewhere beyond me, in the future. 

 

half way there | rumeenia pt 1

Rumeenia projekt on poole peal ja ehk oleks hea teha väike ülevaade, mis siiani toimunud on. Reis algas laupäeval ja projekti toimumiskohta jõudsime kohale alles esmaspäeval. Tartu-Riia-Berliin-Bukarest-Poiana Negrii.. oeh selle kirjutamine oli juba väsitav. Berliin oli vinge nagu ikka, Bukarest samamoodi, seal tuleb tagasitulles veel vaba aega, aga 11h bussisõit Poiana Negriisse oli konkreetne surm.

Mõned mõtted ja üleüldist stuffi:

  • Toit on väga odav. 2-liitrise Coca saab siit 50 eurosendiga kätte ja liitrise viina võid heal juhul saada 5 euroga.
  • Toitlustus projektil väga ühekülgne, eriti kui liha ei söö: oad, kartul, SAI, vahel ka kapsas. Eestis valget saia ei tarbi, aga siin võib lihtsalt nälga jääda kui seda ei söö.
  • Väga-väga palju kodutuid koeri ja see pidigi siin riigis suur probleem olema.. inimesed hoolivad rohkem lehmadest, lammastest ja hobustest, sest neid siin igas hoovis pmst ja lehma võis keset linnatänavat vabalt ringi tsillimas näha.
  • Käisin elus esimest korda siis ka ‘päris’ mägedes matkal, ehk siis sai ilusti lumes sumbata ja super vaateid nautida.
  • Saime teha trosslaskumist üle Dorna jõe – torni üles ronimine oli jubedam, kui laskumine ise, mis oli cooool.
  • Projekti teema on ‘Ecolife’ ja irooniliselt on enamus projektis osalejad oma käitumise poolest täiesti teemale vastu: toitu visatakse meeletult ära, prügi jäetakse kuhu juhtub jne.
  • Osalevad riigid on: Eesti, Rumeenia, Leedu, Hispaania ja Tšehhi ja ausalt öeldes, kuuldes igasugu asju teiste riikide kohta, tekib ikka selline tunne, et Eesti elu ikka väga arenenud ja päris hea.

Tegelikult oleks palju kirjutada, aga ei taha, et postitused ülipikad ka oleks. Võib-olla kunagi hiljem, kui projekt läbi ja asja veidi seeditud, saan pikemalt kirjutada.

R x

English: The Erasmus + Romanian project “Ecolife” is halfway done and I thought that I’d write down some thoughts.

  • Comparing to Estonia, the food is very cheap. Coke is like 4 times cheaper here, you’d get a 2 – litre bottle for only 50 euro cents.
  • The catering of the project is poor, specially if you don’t eat meat: only potatoes, WHITE BREAD, beans and an occasional cabbage. I don’t usually eat white bread at all, but here it is essential if you don’t want to starve.
  • There is a huge problem of homeless dogs and it makes me so sad. Then again, they have so many cows, sheep and horses, that the cows are even walking around the town streets freely
  • Went to a real mountain hike for a first time in my life. The views were breathtaking.
  • Did ziplining over the Dorna river, it was pretty cool
  • I have realized, hearing the stories of how lives are in other countries participating (Romania, Lithuania, Spain and Czech Republic) that the life in Estonia is actually really good and damn developed comparing to some of the others.