turkey pt 2

Eelmise postituse lõpetasin mainides rahvusvahelist õhtut. Ega sellega ka kõik muidugi plaanipäraselt ei läinud, aga kokkuvõttes sai maitsta häid sööke muudest riikidest ja kuulata huvitavaid fakte ka. Meie eestlastena olime varunud ikka kõike kiluvõileibadest ja kamast Kalevi kommide ja sokolaadini. Kuna selleks ajaks oli juba arusaada, et päevakava jälgimine tolles projektis oli pehmelt öeldes… lappes, toimus Usaki ülikooli külastamise asemel meil järgmine päev hoopis reis Pamukkalesse. Viperused jätkusid: väikese bussi asemel oli seekord suur ja ka siis ei mahtunud me bussi ja siis saime jälle uue bussi, mis oli hea jääkapp, aga lõpp hea, kõik hea, jõudsime Pamukkalesse kohale. Imeline mineraaliderikas kuum vesi voolamas mööda lubjakivi terasse oli lihtsalt parim asi mida tahta. Õues miinuskraadid, oli veidi veider võtta end paljajalu ja jalutada selle lubjakivi peal, aga kui jalad sooja vette sai panna, oiii kui mõnus. Taustaks mägine maastik ja lõpuks päikeseloojang – see oli rahu. Õhtul läks hotellis jälle suuremaks peoks ära ja nii igal õhtul projekti lõpuni. Viimased projekti päevad kulgesid täiesti suvaliselt, sest nagu ikka, midagi plaanide kohaselt ei läinud. Näha oli, et inimestel hakkas kogu “ametliku” osa peale juba tüdimus tulema. Siinkohal ka väike tähelepanek: ausalt, kõik projektid ei ole sellised! Mina olen eelnevalt käinud kolmes väga heas, seega oligi hea kontrastiks näha midagi vastupidist. Mis alati põhiline: osalejad on need kes asja heaks teevad ja seekord oli samuti. Grupil oli klapp omavahel hea ja lõpuks ei määranudki enam see, et toit polnud päris toitev või et projekti teema inclusion with art lõpuks kordagi kunsti teemat ei puudutanudki..

Viimase päeva Türgis veetsime Istanbulis. Jõudes 8-tunniselt bussisõidult linna, lõbustas meie hommikut selline taksosõit: taksojuht pressis meid 5kesi auto peale, võttis ühe suure koti endale pmst sülle ja kõige tipuks sõitsime me terve tee pagasnik lahti… ja mitte kedagi ei huvitanud. Päev Istanbulis on ikka vähe, aga samas nägi ikka põnevaid asju nagu Blue Mosque, Hagia Sofia jne. Tuleb välja, et näen vist venelase moodi välja, sest pidevalt karjuti “spasibo, pašalusta, privet” järgi ja paar kohaliku kellega rääkima sattusin küsisid ka, et kas olen vene verd.  Nagu varem juba maininud, on Türgis tohutult kodutuid koeri ja Istanbulis on kasse ka ikka jubedalt. Nii kurb. Igastahes on kogu reisi üldmuljed pigem positiivsed: mõnes mõttes ongi tore, et kõik projektid pole üli head, sest ainult selliseid kogemusi saades saabki aru, et kõik ei saa alati üli hea olla. Sai ju kogetud uut kultuuri ja uut riiki. Siiski, ikkagi kibeleb jälle kuhugi minema, hing ei taha üldse Eestis kuidagi paigal püsida..

R x

This slideshow requires JavaScript.

English: I finished my last post mentioning the international evening. Well, of course not all things went according to plan with this thing as well, but overall we got to taste some good foreign food and of course we Estonians had brought the most: from fish on black bread and kama to Kalev candies and chocolates. Since it was already evident that by that time the project schedule was well… screwed, then the next day, instead of visiting the Usak University, we went to Pamukkale. Trouble continued: we had a small bus, which was switched for a bigger one, which still did not fit us all and then we got a new one that was literally freezing cold. Finally we got to Pamukkale and it was amazing. Travertine terraces with mineral-filled hot water was just what I needed. It was weird to take off shoes and socks in freezing weather, but it was worth it. The mountaneous landscape and sunset in the end was perfect. The evenings after that were filled with parties, which was cool. Since everyone kinda felt like the schedule was screwed, people didnt really care anymore as well. Although, disclaimer: not every project is like that! My previous 3 experiences have been really good and that is why it was good to see that not all projects turn out to be that good and that is also a necessary experience. What is always the most important is that the people are cool and that they were. In the end it did not matter that the food was not the best or that the topic of inclusion with art ended up not touching art once…

The last day was spent in Istanbul. After an 8-hour bus drive to Istanbul we started our day with the funniest taxi ride. The taxi driver allowed us 5 girls to fit in the car, basically took one of the huge bags into his lap and on top of that, we drove the whole way with an open trunk.. seriously. And no one really cared. To spend a day in Istanbul is not enough, but I still managed to see some cool shops, Blue Mosque, Hagia Sofia etc. Also, it seems that I look Russian or something, because I constantly had people yell “spasibo, pašalusta, privet” at me and a couple of Turks I talked with also asked wheter I had Russian blood.. But still, the problem of homeless dogs and cats made me really sad, because in Istanbul there are even more of them. Anyway.. the whole impression of the trip is rather good than bad, despite the negative things that happened. With these kinds of experiences it is possible to see that not all projects turn out to be perfect and that it is okay. I still experienced a new country and a new culture and my soul is still craving for something else besides Estonia.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s