kiire-kiire-kiire

Tunnen täiega, et saan karmalt hetkel sajaga. Paar nädalavahetust tagasi kurtsin, kuidas neli vaba päeva järjest on ikka nii palju ja mitte midagi teha pole, kõik kuskil ära bla bla bla. Ja siis muidugi järgnesid sellele nüüd kaks nädalat, kus on nii kiire pidevalt, et leboaega väga polegi. Samas ei kurda, tegus on ka tore olla. Kool-töö-trenn hoiavadki mõnusalt aktiivsed.

Siiski-siiski, eelnev nädalavahetus sai jällegi Haapsalus veedetud, sest Bosse pidas oma 22. sünnipäeva ja oli vaja üks hea pidu ära pidada. + Bosse vanaema tegi max häid saiakesi, seega miks ei. Panin kingina talle kokku ühe sünnipäeva survival kiti, et hommik ikka helgem oleks. Süüa sai hästi, päris palju rahvast oli ka ja nalja sai oi kui palju. Mõni sõber käis korteri peal ringi korrutades: “I LOVE this game! Only Positive Energy”, mis oli tõesti vist õhtu teemaks. Vahepeal toimus ka tore viktoriin, mille me oma üllatuks Madli ja Keniga ära võitsime, kuid auhinnaks saadud Craftersi Gini mina enam kordagi hiljem ei näinud. Järgmine päev selgus, et keegi oli suutnud ka 96-kraadise piirituse kinni panna – kes, seda ei tea siiani mitte keegi. Tantsida sai, juttu sai rääkida ja lõpuks liikusime vanalinna ka, tee peal sai jälle palju nalja, aga kahjuks polnud kohale jõudes väga eriti midagi teha, seega kojumineeek. Oliver pani väikese meenutuse sünnipäevast ka kokku, mille leiate klikkides SIIA.

Pühapäeva veetsime enamuses niisama linna peal, nautisime Beguta Taimetoidukohviku imehäid päevapakkumisi ja magustoiduks üli(!!!) head pannkooki agaavisiirupi ja maapähklivõiga, millele ma võtsin juurde veel jäätise ka. Soovitan soojalt.

Tulemas on nüüd nädal ja pool tegusaid päevi ja siis saangi juba kaheks nädalaks Eesti pinna jalgelt pühkida ning veeta päevake Berliinis ning siis juba 2 nädalat Rumeenia mägedes. Kindlasti kirjutan sellest tagasi tulles ka pikemalt.

R x

English: Lately I’ve been soo busy. I’m sure it is karma getting back to me for whining about having nothing to do a couple of weeks ago. School-work-dance practices, they all take up quite a lot of time. Still, last weekend I again went home, to Haapsalu, since my friend Bosse celebrated his 22nd birthday. It was a great party, people were really drunk, the food (specially the pastries made by his grandma) was good and we had a lot of fun. There was a quiz, which we suprisingly won. The prize was a bottle of Crafters Gin, but I personally did not see it again after winning it, haha. Later we also went to the old town, but the party was quite boring there, so home it was. 

Sunday was mostly resting, but we went to the Beguta Vegetarian Cafe and it was so good. The savoury dishes were great, but the cherry on top was definitely the pancake with peanutbutter and agave syrup – I topped mine with vanilla ice cream as well.. definitely recommend! 

The next week and a half will also be quite busy, but it all brings me closer to next weekend, when I’ll finally go to Romania! I get to spend the day and Berlin and then fly over to Bucharest. I will definitely write about it later as well. 

Advertisements

reuma, tants ja mina kahe vahel

Kui õues hakkab pimedamaks minema ja uni hakkab peale tulema, siis on kindlasti parim aeg blogisse üle nädala aja uus sissekanne teha, sest why tf not? Mõtlesin, et oleks ehk aeg teha väike kiire update liigeste olukorra kohta, sest viimasel ajal või no.. viimase paari kuu jooksul olen saanud mitmeid küsimusi, huvitavaid pilke jne oma tegevuste kohta.. Seega. Jah. Kui keegi veel mäletab, siis kunagi korra maybe maybe not mainisin, et sain endale peale bioravi, ehk siis midagi sellist mis eeldas end kord nädalas ise süstimist. Mhmh, päris jube, aga efektiivne ja no nii pool aastat ja natukene ülegi tundsin end justkui täiesti terve inimesena jälle. Samas aga muutus iga nädal see rohu manustamine aina raskemaks, iga korraga aina valusamaks ja ma reaalselt kartsin seda hetke kui pean selle süsti ära tegema. Seega, lõpetasin selle teema ära ja läksin oma vanade rohtude peale tagasi. Tõsi, erinevust on märgata ja eelkõige tunda küll – hommikuti ikka on kange olla jälle ja valu tuleb kiiremini tagasi, kui varem.

Teisalt aga tundsin end millegipärast selle muutuse sees hoopis teistmoodi ja otsustasin asja veidi vabamalt võtta. See tähendab siis seda, et kuigi alkohol ei ole lubatud, siis olen seda mõnel puhul ikkagi endale lubanud ja mis veel: tegelen jälle sellega, mis mulle endale meeldib, ehk läksin tantsima. Üle..3-4? aasta. Hetkel resideerun Error Tantsukooli nimekirjas ja loodetavasti ikka pikemas perspektiivis. Samas oleks vale väita, et peale esimest paari trenni oli elu lill ja kõik kohad polnudki valusad, oi ei. Lisaks liigestele, mis nii või naa tunda andsid, otsustasid kõik mu lihased alla anda, sest kui ikka aastaid pole sellist koormust saanud, siis mida ikka oodata. See selleks, see on kõik seda väärt.

Selle tõttu, et olen selliseid samme otsustanud teha, pean ise omalt poolt ka pingutama rohkem, mitte rohu võtmist ära unustama, mitte üle pingutama mõne asja puhul ja lootma, et asjalood seisavad stabiilsena. Cool.

R x

English: Isn’t it always like that: it gets dark outside and the most random thoughts pop into your head? It certainly is for me, which is why I decided to give a bit of an update on my rheumatoid arthritis. For about 7 months I was on this biological medicine, which required injecting myself once a week. While it really did make me feel super good and HEALTHY again, with every week, it got harder and harder and in the end I actually dreaded the moment I had to inject the medicine. Yeah.. now I am back to pills and back to still feeling the pain. Still, I have made some changes as well: although alcohol is not permitted, I’ve still had a drink or two lately and another huge thing: I am back to dancing, something I’ve always loved to do, but could not continue because of this shitty disease. Yeah, after the first couple of trainings my body did completely give up: not only the joints but my muscles as well. Then again, what do you expect with not doing anything remotely that active for 3-4 years? Haha. It is all worth it.

 

tere magister

Esimesed.. üks ja pool? nädalat magistriõpingutest läbitud ja mõtteid on palju. Peale sellist #toredat töökogemust suvel on koolis käia ikka mõnus. Ja sinna see mõnus osa asjast ilmselt jääbki. Sain juba sisseastumiskatsetel vihjeid, et lugemist on PALJU ja enamus sellest on pigem akadeemiline. See väike koolis veedetud aeg on seda juba mitmekordselt tõestanud, et jah tõesti, on palju vaja lugeda. See selleks. Magistriõpingud kulmineeruvad magistritöö või magistriprojektiga: esimene neist siis akadeemiline paber (pikkuses u 80 lk) ja projekt ongi mingi… projekt. Projekti näiteks võin tuua sellise asja, et üks õpilane töötab oma projekti raames välja Juhan Liivi muuseumisse pimedatele näitust.

Igatahes, juba esimestel päevadel, kui tahaks kooli veidi uuesti sisse elada, lennati peale küsimustega: “Mis tuleb magistritöö teemaks?”, “Kes juhendaja võiks olla?” jnejne. Neile on muidugi kõik väga tore, kes on bakatöö reaalselt enne alla kirjutanud, sest nagu aru olen saanud, siis enamus uurivadki seda tööd oma makatööna edasi ka.. and then there’s me. “Tänu” faktile, et meie eriala baka lõppes bakalaureuse eksamiga, pean põhimõtteliselt kõik nullist alustama. Sellest poleks midagi muidugi, kui ühelt ja teiselt poolt ei tuleks täiesti vastupidist infot: ühel päeval pressitakse peale teema osas jne ja teisel päeval öeldakse, et pole üldse veel vaja mõelda selle peale. Muidugi oleks tore, kui oleks kasvõi mingigi idee, mis suunas asja vaadata, aga mida pole, seda pole ja kogu see press ei tee ka asja paremaks, vaid aju automaatselt lukustub täiesti kinni.

Tegelikult näen asjas ka seda teist poolt, ehk saan aru, miks juba kahel esimesel koolipäeval sellise asjaga peale lennatakse. Kaks aastat läheb ilmselt meeletult ruttu ja mida varem alustada, seda parem. Õnneks on anglistika osakonna juhid väga abivalmid ja kuna olen samast osakonnast ja saadakse aru, et see eksam bakas tegi täieliku karuteene, siis ollakse igat pidi toetavad. Loodan vaid, et lähinädalatel lööb mul ka see pirn pea kohal põlema ja saan lõpuks mingi hea idee, mida siis reaalselt magistritööks edasi arendada.. pls.

R x

English: First one and a half weeks of Anglistics master’s degree done.. and it’s already quite hard. There is A LOT of reading, which I was already well aware of before, but still. Also, there is this constant pressure about the final paper.. already. The only negative thing is that I have absolutely no idea what I should write about and most of the people around me are full of ideas, are either building their master’s final paper on top of their bachelor’s one or have already come up with a great new idea to write about. Besides that, there is this conflict between what different people from different departments say: one says that we should absolutely already have the idea and should immediately start writing, the other says that it’s okay to take your time.. What the fuck am I supposed to do then?

Of course I understand that 2 years will literally flow by, but still. I hope I’ll get my lightbulb moment in the following weeks, because starting the paper the sooner the better will definitely be better than just winging it.