natukene casual filmijuttu

Kes mind vähegi teab, ilmselt teab, et mulle meeldib väga filme vaadata. Või tegelikult.. kinos käia. Varem ainult Haapsalus elades oli kinos käimine tegelikult suht luksus, sest kui tihti sa ikka Tallinnasse sattusid ja Haapsalu kultuurimaja näitas kord kuus ühte filmi. Nüüd aga Tartus elades pole mitte mingit probleemi: tahad kinno minna, siis mine. Saad isegi valida kahe vahel, milline luksus eksole! Tänu sellele on viimase paari aasta jooksul ikka normaalselt raha sinna kinokassadesse jäetud ja enamasti on see ikkagi täiesti no regrets, sest mõne filmi puhul sa lihtsalt ei saa seda elamust näiteks arvutist vaadates kätte pluss minu jaoks on kinoskäimine reaalne elamus, y’know ikka võtad ju popkorni ja see klassikaline coca-cola jne, kuidas siis muidu. Eelmine aasta näiteks suve alguses, vahetult enne Haapsallu tulekut käisin Tartus kolm päeva järjest kinos, paar päeva neist üksinda isegi, sest mul ei ole mitte mingit probleemi üksinda kinno minna.

Samas, meil siin Haapsalus on ju ka nüüd ””’kino”””, IMAX ja värgid särgid ja saigi just hiljuti siis Madliga see esimest korda ära ka testitud. Käisime Jurassic Worldi vaatamas – film ise oli väga hea, näitlejatöö jättis küll soovida, aga eriefektid jms tegid selle ikkagi tasa. Samas pole see Haapsalu kultuurimaja saal ikka mitte midagi võrreldes õigete kinosaalidega, aga noh, eks ajab asja ära ka. Kõige hilisem film mida ootasin päris kaua ja sain lõpuks ära vaadatud oli Mad Max: Fury Road ja ma olen niiiiii pettunud, et seda kinos ei olnud võimalik mul vaadata, sest kuigi film ise oli tõesti väga hea (soovitan) ja näitlejatöö samuti, siis see on üks nendest filmidest, mida sa pead kinos vaatama lihtsalt.

Filmimaitse on mul üleüldiselt üldse selline täiesti all over the place. Pigem suudan seda defineerida teatud näitlejate järgi või teatud inimeste järgi, kes kogu filmi taga seisavad. Näiteks võin üpriski kindlusega väita, et Christoper Nolani filmid lähevad peale ükskõik kes seal mängib või milles sisu seisneb. Sama on ilmselt Tarantino ja Cameroni filmidega. Näitlejate nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et siin kõiki välja tuua, aga Meryl Streep on lihtsalt genius ja Leonardo DiCaprio saab kunagi selle Oscari ka veel kätte, uskuge mind. Ja siis veel Christian Bale ja Tom Hardy ja Channing Tatum ja Johnny Depp ja Heath Ledger oli ja on siiani üks lemmikuid ja oi naisnäitlejaid ei hakka siin isegi välja tooma. Seda võin aga öelda, et siiani vist ei ole mitte ükski film mulle esmasel vaatlusel sellist muljet jätnud, nagu seda tegi 2008. aastal Inception, mis on siiani mu lemmikfilm. Käisime sõbrannadega esilinastusel ning kinost välja astudes oli täiesti selline what the fuck just happened, kas ma näen ise ka und, kas see on reaalsus jms tunne. Ikka veel ootan filmi, mis mõjuks samamoodi või isegi paremini.

See ongi nagu hobi: jälgid juba aasta-poolteist ette ära, mis filmid tulevad, millal miski välja tuleb ja siis jääbki ainult üle end asjadega jooksvalt kursis hoida ja lõpuks siis ära vaadata. Millegipärast tundub mulle, et need filmid, mida kõige rohkem juhtud ootama, tulevad välja alati suht samal ajal, seega päris mitu korda on nii juhtunud, et on perioodid, kus ei tule reaalselt ühtegi head filmi välja ja siis järgmine hetk on pmst 4-5 sellist, mida tahad näha. Kuigi kinonälg on peal isegi kui pole midagi vaadata, siis pole ka selline, et lähen siis midagi suvalist vaatama – gotta keep up da class ikka.

Paneks siia mingi kinoga seotud pildi, et natukene põnevust sellele suht lambisele postitusele anda, aga no wat……

R x

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s