tatoveeringu juttu

Jah, ma ka ilmselt üks neist, kellelt vanamutid kunagi hakkavad lapsi ühistranspordis käest ära kiskuma, sest olen tumeda peaga ja tatoveeringutega ehk siis ilmselt kuskilt vanglast plehku pistnud ja lapse kellegilt ära varastanud? See selleks.

Tatoveeringud on mulle alati meeldinud, juba ammu-ammu, which is why ma ilmselt tegingi oma esimese tatoveeringu juba 15-16.aastaselt (alzu kickib sisse, täpselt enam ei mäleta). Ma ei ole päris kindel, kuidas emps mul üldse lubas seda teha, ilmselt moosisin ta kuidagi ära ja tegin selgeks, et jaaa ma kindlasti ei hakka seda kahetsema ja plsplspls. Diil oli siis selles, et esimene ei tule eluaegne, vaid kuni 5 aastane, seega see küll jääb eluks ajaks, aga ta kulub kiiremini kui muidu ja 5 aastaga peaks juba nii kole olema, et kas teed eluaegse üle või vaatad muud edasi mis teed.

tatokas

Kuna ise seljataha väga tihti ei vaata, siis ehmatasin ka ära, eriti võrreldes teistega, kui kulunud see esimene ikka on. Mäletan, et mulle räägiti seda, et koht mille valinud olin on üks valusamaid ja muidugi ajas see natukene närvi sisse. Tegelikult aga oli juba pool esimesest lausest tehtud, kui uurisin, et millal siis pihta hakkame – ma ei tundnud mitte midagi. Kui nõel muidugi luu juurde sattus, oli valus ikka, aga mitte midagi väga hullu. Ütleks, et tekst ise on siiani minu jaoks tõese tähendusega, aga kuna see nii kulunud on jms, siis ilmselt vaatan kas teen uue pildi peale või ikkagi teen teksti üle.

Üks asi on täiesti tõsi: sa teed ühe ära ja tahad juba uut. Tulin salongist välja ja oleks kohe uuesti uut tegema minna tahtnud. Tegelikult tuli järgmine alles 3 (?) aasta pärast ja ka tekst. Too konkreetne on pärit Emeli Sande laulust Lifetime ja asub paremal pool küljel. See koht oli juba natukene valusam, kui aus olla.

tatokas2

Kolmas ja hetkel viimane tuli aastakene hiljem ja eelmise alla. Nooltel on ju sada erinevat tähendust ja mõne jaoks äkki mega mainstream tatoveering, aga ma ei tea, mulle meeldis. Mul ongi suhteliselt suva, mida keegi neist arvab, peaasi, et mulle endale meeldiks, sest need on minu kehal.

Hetkel on jäänud pikem paus, aga kindlasti on mul vähemalt 2 mõtet peas, mida tahaksin lähema aja jooksul ära teha. Kahju ainult, et tatoveeringu tegemine pole odav lõbu, muidu teeks koguaeg. Samas on mul olnud koguaeg põhimõte, et need peaksid jääma mul sellistesse kohtadesse, kus neid saaks võimalikult hästi peita, sest võimalik, et kunagi tulevikus kuskil töötades jääksid need ette kui oleks nt randmel või kuskil väga nähtaval kohal. Kindlasti ütlen, et igal tatoveeringul ei pea olema max mega super deepi tähendust, peaasi, et tehtu meeldiks endale ja ise oleks rahul.

Advertisements

positiivne positivus päev 3

Kolmas päev oli ilmselt kõige aeglasem päev: hommikul ärkasin küll vara, aga ikkagi lebotasin telgis suhteliselt pikalt ja ei viitsinud kuhugi end liigutada. Ann aga tahtis ringi liikuda ja siis me läksimegi festivalialale ja passisime vaatasime niisama ringi ja siis hiljem võtsime telklast süüa ka. Proovisin mingi vegan wrapi ära, mis oli täitsa hea, aga soola oleks natukene juurde küll tahtnud. Tegelikult ei tea kuhu see toit kõik mahtus, sest suht konstantne söömine käis seal, aga vot näedsa.

Ann sai lõpuks peale kahte päeva piibu ka püsti ja kuigi see tegelikult polnud lubatud telklas vist, siis tegime seda ikka. Üks hetk olid millegipärast kõik suhteliselt kadunud või igal pool laiali, osa rahvast käis ujumas jnejne. Mingi hetk tuli Grete riideid vahetama ja siis läksin koos temaga ja teiste naistega festarile, et ns ringi vaadata ja värki. Käisime silent discot tegema, ehk siis siuke kuubik, lähed sisse ja võtad kõrvaklapid ja kuuled muusikat ja siis tantsid, see oli fun. Käisime Palladiumi laval Lexsoul Dancemachine’i ka kuulamas ja vaatasime niisama ringi.. aa tegime Ewertiga creepy stalkerselfie ka.

11751358_881904665217250_2134969198_n

Viimasel päeval oli päris mitu esinejat keda oleks tahtnud veel kuulama jõuda, aga kahjuks ei jõudnud. Keldri Jaak ehk Basement Jaxx oli küll väga vinge, tõmbasid ka rahva korralikult kaasa elama ja tegid igasugu pulli seal laval. Üks hetk panime telklas aga asjad kokku ja viisime bussi, et saaks kohe peale viimast esinejat bussi peale hüpata ja ära sõitma hakata. Viimane esineja oli Robert Plant ja kuigi sound jms olid tegelikult väga head, siis ikkagi väga räigelt ei erutanud see esinemine ja võib-olla oli asi ka juba väsimuses. Kontsert sai läbi, liikusime Maido ja Annagretaga bussi poole ja teised olid juba seal. Alguses jäi jutt, et kuna pidi puhuma pandama, siis istun mina rooli ja sõidan parklast välja. Tegelikult sõitsin Pärnusse välja juba. Parklast välja saamiseks läks kõigest umbes 50 minutit 🙂 aga vähemalt bussis pidu elas suhteliselt kuni Pärnuni välja. Seal oli plaan mäkki minna ja kerge drive-in teha ja muidugi kohale jõudes tuli välja, et just täna öösel see suletud haha… ehk siis kiire stati ring ja kodupooooleeee.

Eelmise aasta Positivusega ei anna asja muidugi võrrelda, esimesel korral alati kõik uus ja huvitav ja lahe, aga siiski, ka see aasta oli asi väga kõva ja teeme teinekord veel!

telkla

positiivne positivus päev 2

As usual, siis Positivusel on mu jaoks suhtelisel raske kaua magada, sest kui öösel vahepeal läheb telgis mega külmaks, siis vastu hommikut tõmbab väga palavaks ära ja väga enam edasi ei saagi magada. Muidugi olid mõned inimesed veel varajasemad ja siis ongi, et kuuled õuest hääli ja mõtled, et ärkaks siis ise ka üles. Seega, ärkasingi mingi 8-9 paiku ja teiseks päevaks oli planeeritud Riiga sõit, sest paljud tahtsid pesus käia ja Lidos korraliku sööki saada. Suht masendav ikka kui ärkad hommikul ja su hommikusöök on krõpsud ja Somersby. Tänu sellele oli mul võimalus esimest korda diskobussi rooli istuda ja sõita esimesed 60 km.. just in case y’know. Kerge Statoili peatus ja siis Riia poole ja saimegi lõpuks sööma: Lidoga on ju alati see värk, et tahaks kõike võtta, sest nii hea hinnaga ja siis kuhjad endale mingi hunniku ette ja siis jaksad umbes pool sellest ära süüa. Ehk siis kõik suht surid peale seda söömat seal.

lido

Pildi peal ei tundu mu täidetud paprika kohe üldse mitte nii isuäratav ja maitsev kui ta tegelikult oli. Tore oli vahelduseks kogu sellele rämpsule mis nv jooksul sisse sai söödud mingit enam vähem normaalset toitu ka saada.

Salacgrivasse tagasi jõudes tervitas meid üpriski hall ja vihmane ilm, mistõttu ei saanud väga enam õues istuda, aga kuna Rasmuse telk juhtus olema mingi konkreetne villa ja me mahtusime selle eeskotta mingi üle 10 inimesega suht vabalt ära, siis kolisimegi sinna. posikasss

Seal tegime kerge baila, et saaks peotuju ja sooja ikkagi sisse. Mingi hetk liikusime festivaliala poole, sest tahtsime ikka Ewertit ka näha – nende kontsert oli muidugi ka väga hea, ei pidanud pettuma.

posikasjäger

Vahepeal käisime Jägermeistri telgis tantsimas ja hiljemaks olid plaanitud muidugi Charli XCX ja Kasabian, aga kuna nad natukene kattusid, sest olid erinevatel lavadel, siis pididki kas valima või ühe ära kuulama ja teisele jooksma, mis variandi mina ka valisin. Charli XCX oli ikka ülim, arvan, et see vist oligi esinemine mis mulle selle aasta posikalt kõige rohkem meeldis. Ta suutis rahva ikka korralikult elama panna ja veidi kahju, et ta pealaval ei esinenud. Hiljem siis ruttu-ruttu Kasabiani kuulama, mis oli samuti väga hea, ei oskaks üldse kurta. Laupäeval oli ka see värk, et öösel kell pool 4 (!!) oli Grind Live ja muidugi oli sinna plaanis ikka minna. Sellepärast oligi vist laupäeval kõvemat sorti pidu ka, et piipol pidi end üleval hoidma. Üks hetk hakkas mul pea valutama ja läksin telki puhkama, mäletan seda, et Bert ja Mändla veel kutsusid ka, et läheme Grindile nüüd ja siis ma olin ‘jaja’ ja siis järgmine hetk ärkasin hommikul… woop. Mõni mees muidugi jõudis kell 8 alles telklasse ja pidu kestis veel edasi, aga see ongi see festivali vibe. Üks kontsert millest too päev ilma jäin oli Curly Stringsi kontsert, et oleks tahtnud neid live-s näha, äkki oleks nad lõpuks meeldima ka hakanud mulle haha.

positiivne positivus päev 1

Ja jälle ongi käidud ja nüüd on veits selline tunne, et suvi ongi läbi.. aga ainult veits.

Kui alguses sai plaanitud, et ikkagi minek enda autoga nagu eelmine aasta, siis lõpuks lõpetasin ikka diskobussi seltskonnas ja see oli väga vinge. Sõitu plaanisime alustada reede (17.07) hommikul 9 paiku, niiet Mändla hakkas juba kell 8 inimesi peale korjama, et saaks võimalikult kiiresti sõitu ja kohale, sest mitmed olid juba eelmine õhtul laivi lennanud. Ilm oli too hommik ikka üpriski vihmane ja pmst kõik kes bussile peale said olid veits tilkuvad ka. Kuidagi isegi olime graafikus ja saime natukene peale 9t Pärnu poole liikuma, kus pidi toimuma Kaubamajaka peatus ja pidime saama kokku teise bussi ja Leo autoga. Mõeldud tehtud ja Pärnus oli ikka korralikum shoping – alkoholi ja toitu varuti pmst aastaks.foood

diskobus

Suht tihti käis suhtlus rahvaga, kes juba kohal olid, et teada saada mis ilm on kuidas on jne, sest meil ikkagi enamus teed sadas mingit rõvedat vihma ja vahepeal nagu oleks isegi rahet tulnud. Igastahes, Salacgrivasse jõudsime kohale ehk mingi 15 (?) ajal jaaa siis oli juba sõidust küll natukene kopp ees. Muidugi oli veel ees see traditsiooniline järjekorras passimine ja käepaela saamine, et saaks vabalt ikka ringi käia. Lõpuks telklasse saades kõmpisime Haapsalu rahva poole ja lõpuks jõudsime oma 10 koti ja muu asjaga kohale ka. Mul oli see luksus, et ise telki kaasa ei pidanud võtma ja üles panema, sest Ann oli juba päev varem kohal ja bunkisin temaga.

Loomulikult tekkis telkide keskele ikka traditsiooniline matkatooliring ja lebo võis alata. Õnneks oli kohapeal normaalselt soe ilm… veel.. ja sai natukene lebotada enne festivalialale minekut. Festivaliala ise oli nagu ta oli ka eelmine aasta: erinevate firmade telgid värgid, hästi palju müüdi muidugi lillepärgi ja neid flash tattoosid ja asju, suuuuur pallimeri, silent disco, suur Super Viva LOVE märk, millega sai pilti teha, charging zone, TOI TOI-d ja muidugi mitmed erinevad lavad jnejne. Enamus neid suuremaid kontserte olid Nordea ja Lattelecom lavadel, kus siis saigi kõige rohkem aega veedetud.

posikas15

Hiljem läksime tagasi telkimisalale, mis oli ka omaette muidugi lahe, igasugused erinevad söögiputkad, jalgpalli sai mängida jms. Lisaks paljudele teistele esinejatele esinesid esimesel õhtul Tom Odell ja Placebo, mida mõlemat näha kindlasti tahtsin. Kuna sellel posikal polnud nii palju ”’mainstream”’ artiste, kellel kõike laule peast tead nagu eelmine aasta, siis võtsin seekord eesmärgiks lihtsalt täiega nautida neid kontserte ja elada kaasa isegi siis, kui laule ei tea. Tom Odell oli väga hea ja kuigi mitmed laulud olid sellised suhtelised venivad või noh…jah, siis ikkagi, rahvas elas kaasa. Placebo oli samuti vägaaa hea, selle koha pealt olin küll päris impressed, sest teadsin neilt ainult paari laulu, aga live oli ikka ülikõva. Muidugi peale seda pidu ei lõppenud ja enamus pidutsesid ikka varajaste tundideni välja, kuigi muidugi, laupäeval oli veel kõvem pidu. Ise läksin esimene õhtu varem magama kui enamus, sest igast terviseprobleemid tahtsid kõik korraga kimbutama tulla. Filmisin kõik kolm päeva üles ka, niiet kel huvi, klikake SIIA. Järgmises postituses räägin teisest päevast, sellest kuidas Riias end heast toidust täis toppisime jaa muust lahedast.

(elu)ülikool

Hetkel võtab natukene aega, et jõuaks kohale, et suve ongi jäänud veel vaid poolteist kuud ning peale seda peab jälle tagasi Tartusse pöörduma ja tagasi õpingutesse sukelduma… või siis mitte. Samas on nii veider vaadata, kuidas hetkel nii paljud selle ülikooli sisseastumisega tegelevad ja mõelda, et what, ma olin ise ju JUST samas olukorras ja nüüd juba vähem kui aasta pärast peaks loodetavasti baka diplom käes olema. Da fuck.

Ausalt öeldes saades sisse Tartu Ülikooli ja veel inglise keele filoloogia erialale oli alguses küll hea tunne, et awyeah, tead küll, Tartu Ülikool ju, statistika järgi parim ülikool Eestis jnejnejne. Ootused olid küll igastahes kõrged ja teades, et Tartu selline ülikoolilinn on, siis võiks ju arvata, et elu keeb koguaeg ja pidevalt on tegevust. Reaalsuses tuli aga välja see, et minu kursus pole mitte üldse ühtne, eriti esimesel aastal, kui suhtled mingi paari inimesega lähemalt ja ülejäänud on selline nii ja naa. Kindlasti oleks aidanud asjale kaasa näiteks mõne korbiga liitumine jne, aga otsustasin rohkem ikkagi keskenduda õppimisele. Õnneks teisel aastal läks kursakatega suhtlemine ka palju tihedamaks, aga kurta saab alati.

Mitu korda on minult küsitud, et ‘no oled siis rahul oma erialaga või Tartu Ülikooliga?’ ja eks vastus on ikka jah. Ei kujutaks end ette väga midagi muud õppimas, sest meeldib, et saan pidevalt inglise keele praktikat jms, mis mind kaua huvitanud on. Muidugi oleks vist täiesti võimatu see, et kõik ained oleks meeltmööda ja vahepeal ei viskaks koppa ette. Võin ka öelda, et ei tea siiamaani, mis hakkab saama peale bakalaureust – mitmed kursakad teavad juba kindlalt, et magister on kohe otsa tulemas ja kujutavad end juba kuskil koolis õpetamas või tõlkijana töötamas, kuid mina mitte. Samuti ka seda, et kindlasti saab samaväärse ja mõneti võib-olla isegi parema hariduse mõnes muus ülikoolis ka.

Uutele sisseastujatele ütleks, et ärge muretsege, kui tunnete aasta või isegi paari pärast, et eriala teile ei sobi.. alati on võimalus midagi uut proovida ja ülikool ei jookse eest ära ja kellegagi võidu pole samuti mõtet joosta. Isegi kui õpite teatud aja midagi, mis hiljem tundub, et ei sobi, on siiski mõned uued teadmised ja kogemused juba omandatud. Samuti võib juhtuda, et mõni rakenduslik eriala on hiljem palju kasulikum.

R x

ainult naistele

Tegelikult oli seal mehi ka… ehk siis käisime sõbrannadega Magic Mike XXL vaatamas.

Algne mõte tuli Gerttelil, et ajaks kamba kokku ja läheks 08.07 Plazasse Magic Mike XXL-i esilinastust vaatama, sest siis toimus ka naisteõhtu ja jagati igast lahedat nänni ja teate küll eks. Saime mingi rahva kokku ja nagu ikka, siis plaanid võivad muutuda täiesti viimasel minutil, seega lõpuks oli meil üsna segasummasuvila seltskond seal koos.

minaaaaa

Pluus: Terranova, püksid: Humana, papud: mingi lambine jalanõudepood Selveris, käekell ja kaelakee: Ebay

Tallinna poole sõitma sai umbes kahe ajal hakata, sest ilm polnud üldse väga ilus, et oleks saanud enne kino näiteks vanalinna minna või midagi muud teha. Peale Anni oli veel Karl-Erik autos ja niimoodi me ilusti sõitsimegi sinna pealinna poole. Kohale jõudes jätsin auto Laagrisse, sest ei hakanud mina seal Tallinna hullumaja teeremondi liikluses orienteeruma, parem safe and sound. Olude sunnil ja tühjade kõhtude pärast tegime kerge sissehüppe Hessi, kuhu mina 4 aastat oma jalga tõstnud polnud ja ilmselt ei tõsta järgmised neli ja rohkemgi enam ka, sest pool päeva peale seda kannatasin maovalude käes jess. Igastahes, mingi aeg liikusime linna poole, seal olles oli meil põhimõtteliselt ainuke variant lihtsalt aega parajaks teha, sest vihm õues lihtsalt ei jäänud järgi. Anett tuli ka mingi aeg Virus olles, istusime natukene niisama ja mingi aeg juba liikusimegi kino poole. Seal ootasime natukene aega Lisettet, Gerttelit ja Eglet ja saimegi oma piletid ja üles liikuda.

Nagu välja kuulutatud oli, siis dresscode oli kingad, kleidi ja ehted ja meie seast pidasid sellest kaks inimest kinni… aga see eest oli terve kino selliseid piffe täis, et Channingu kõhulihased ka vastu ei saa. Popkorn ja värgid ostetud, liikusime saali, saime Dermoshopi poolt kinkekoti, mis sisaldas Aura pohlavett, mis mul pmst prügikasti kohe läks, deodoranti mis tegelikult isegi kasulik ja mingi lambine šampooni tester. Enne filmi toimus veel igast muude asjade välja loosimine, aga meil ofc õnneks kellegil ei läinud võitmisega… ja SIIS.. tulid mingid tantsuagentuuri kolm kutti või siis peaks ütlema kaks kutti ja vanaätt, kes hakkasid seal wannabe tantsima ja strippi tegema ja ronisid esireas olevatele naistele pmst sülle. Saal naeris kõva häälega ja alguses oli küll naljakas, siis oli suht piinlik juba.

naistegakinos

Film ise oli väga hea ja tsiteerides Eglet kui saalist välja läksime: “See oleks võinud 3D-s olla.” Storyline ise polnud küll midagi erilist, paar stseeni suht venisid, aga jah, tantsu oli normaalselt ja ilusaid kehasid oli ka. Selline lihtne meelelahutus. Peale filmi lõppemist oli kõigepealt tükk tegu, et saalist välja saada ja kui välja saime, tegime kerge tripi candy shopi ja hiljem läksime Cubanitasse istuma. Esimest korda seal olles üllatas see, kui ülbed teenindajad seal ikka olid, aga maybe that’s just Tallinn. Igastahes, viimase 18 bussiga läksime Anniga Laagrisse ja sealt sõitsime ilusti koju. Oli tore päev toredate naistega nende koledate ja vihmaste tööpäevade vahele.

R x

reumatoidartriit – misasja?

Küsite, et mis see küll olla võiks? No, stay tuned ja valgustan teid natukene selles osas. Kõik algas jaanuaris 2014: täiesti tavaline talv, täiesti tavaline Tartu elu. Ainult see polnud tavaline, et ühel hommikul ärkasin üles käed täiesti paistes, punased ja valusad. Kohe oli aru saada, et asi pole normaalne ja tegin oma esimese külaskäigu Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralisse osakonda. 3 tundi istumist ja arst pmst saatis koju tagasi, et pole midagi hullu, lihtsalt magasid pmst käed liiga kaua padja all – ha ha ha. See asi kordus muidugi ja juba teine kord erakorralises olles sain mingi normaalsema arsti jutule, kes sai kohe aru, et siin on erialast arsti vaja ja mind saadeti reumatoloogi juurde. Jaanuaris käisin haiglas kokku rohkem vist kui terve elu seal veetnud olen. Kogu selle nalja lõpetuseks diagnoositi mul reumatoidartriit. Minu esimene reaktsioon oli täiesti dumbfucked lihtsalt – reuma?? artriit?? kas need mitte pole vanainimeste haigused. Vot ei ole ikka küll. Väike copy-paste aitab ehk paremini asjast aru saada:

Reumatoidartriit (RA) on krooniline pidevalt edasiarenev, hulgiliigesepõletik, mis võib alata igas elueas, esinedes enam naistel. Reumatoidartriidi tekkepõhjused pole selged.

Just nii ja mina polnud mitte kunagi varem sellest kuulnud. Hiljem muidugi sain teada, et mitmel minule üsna lähedal oleval inimesel on see sama haigus. Ühesõnaga, peale mitmeid kordi arsti juures käimisi, palju verd andmist ja uuringuid sain teada, et edaspidi elan tabletidieedi peal. Olles terve elu peres olnud just see terve laps, oli see suht šokk ikka kui öeldakse, et nüüd sööd igapäevaselt kahtesid erinevaid tablette ja siis veel pühapäeval 7 tabletti ja siis hakkad veel iga kuu kontrollis ka käima! Wipiiii.

Kirss tordil oli muidugi teavitus, et nüüdsest EI kõigele spordile, mis on suurem koormus randmetele, põlvedele või hüppeliigestele ja ainukene asi põhimõtteliselt mida teha võid, on ujumine, mis pole mulle kunagi väga meeldinud. Eluaeg sportlik pliks olnud, siis oli küll suht põnts. Peale selle on muidugi keelatud alkoholi tarbimine, eriti kihiliste jookide jnejne, aga noh eks neid slip-upe juhtub ikka ja jälle.

Hetkel tundub, et hullemad ajad on möödas: need hetked 2014. aasta algusest, kui ärgates voodist välja ei saanud, käed nii paistes, et pükse jalga tõmmates olid pisarad silmis või see kui häbist Madlilt abi küsid, et endale teevett kannust valada, sest käed lihtsalt ei taha sinuga kaasa töötada. Those were the days… aga ekstensiivne tablettide tarbimine on ilmselt oma töö teinud ja taolisi päevi juhtub hetkel ikka väga harva. Arsti külastan ikka, aga õnneks mitte nii tihti, et päris iga kuu peaksin sammud haiglasse seadma, kuigi kliinikumi erinevates hoonetes võiksin ekskursiooni teile teha küll juba.

Muidugi on haigus oma jälje jätnud juba, aga ma ei leia, et see oleks tõesti mingi esimene asi mida ma inimesele kohe peaks ütlema, et ÕU MUL LIIGESED HAIGED TEADSID WÄ. Selle postituse teen ka lihtsalt selle mõttega, et kuna ise olin täiesti teadmatuses, et mis shit see üldse on, siis äkki kellegil on samad sümptomid või jumal teab mis ja jah. Haletseda pole vaja, sest nagu arst mulle rõõmsalt teatas: ‘Ära muretse, see pole selline haigus millesse ära võib surra!! :)’

Elan ikka rõõmsalt ja elujõuliselt oma elu edasi ja teen sporti ka natukene ja yolotan meelemürkide vallas, mis siis, et järgmine päev liigesed natukene peksa tahavad anda, aga vähemalt ei jää koju norutama, et ma olen nüüd invaliid, kindlasti mitte!! Tuleb lihtsalt oma keha kuulata ja asja mõistusega võtta, sest tagajärjed võivad olla nats kurvad. Mul oli üks lahe pilt oma paistes sõrmest ka, aga õnneks on see ära kadunud.

R x