quality time

Tööinimese elu on ikka nii raske.. eriti kui su töö seisneb päev läbi putkas istumises ja koledate ilmadega pmst terve päeva filmi ja sarjade vaatamises. Sellepärast ongi vahel hea kui puhkepäeval kah lihtsalt terve päev ei passi, vaid on reaalselt midagi teha ka. Kuna ilmad siin vaikselt loodetavasti hakkavad ilusaks minema ja esimese reaalselt palava päeva, kus oleksin randa läinud või kodus isegi päikest võtnud raiskasin tööl passides ära, siis oli mõte järgmine päev Madliga randa minna. Mõeldud-tehtud, ainult see tehtud-osa läks natukene lappama: hommikul ärgates oli ilm jälle nii nagu meie Eesti suvega on, pilves ja päikesest haisugi, niiet rannaplaanid tuli ümber teha. Seega otsustasime niisama linna minna, hüppasime Humanast läbi ja peale seda tegime Taksis kerge lõuna. Haapsalus on nüüd ju uus Kreeka restoran, Margot Food & Style ja mitmelt poolt oli juba kuulda, et seal pakutakse kreppe. Tartu kreppide peal ilusti elanud, mõtlesime siis, et peaks need ka ära proovima. Juba seda menüüd nähes läksime suht äksi täis, sest menüü oli vägaaa sisukas ja tundus huvitav. Raske oli, aga saime ära tellitud, mina võtsin krepi nimega KitKat, mille täidiseks oli valge šokolaad ja Kit Kat ja Madli võttis krepi nimega Nancy, millel täidiseks valge šokolaad, metsmarjad, röstitud pistaatsiapähklid ja karamellijäätis

krepp

Ütleme nii, et me olime mõlemad ikka väga impressed ja tahaks juba uuesti tagasi minna ja kindlasti midagi uut proovida. Peale seda oli aga vaja natukene aega seedida ja sõitsime minu poole, sest Mad juba ammu rääkis, et tahaks kellegi peal meiki proovida teha ja olin rõõmsalt nõus. Istusin siis seal ilma peeglita ja ootasin-vaatasin mis ta mulle näkku kokku möksib. Hoiatas juba varakult ära, et tuleb ikka päris raske meik, aga mul polnud selle vastu midagi. Mõnus ka kui keegi teine vahelduseks sulle meiki teeb, et ei pea ise tegemagi. meikk

Saigi valmis siis jaaa tõesti ikka korralikult tume, aga mulle meeldis, siuke cooooool. Mõtlesin, et teeks siis talle endale ka, aga midagi natukene leebemates toonides: kuldsed, pruunid ja roosakad toonid ja laineri tegin natukene pikema kui ta tegelikult harjunud kandma on. Sain approvali kätte awyeah.madlimeik

Peale seda mõtlesime, et läheme täiega laiama lihtsalt nüüd linna peale, meigitud preilid ja värki (haha). Tegelikult oli Müüriääre isu ja läksimegi sinna ja vaatasime, et midagi uut: šokolaadibesee rull maasikatega. Ütleme nii, et nimi on ahvatlevam kui asi ise oli, sest see oli lihtsalt rõvedalt magus ja üldse mitte nii hea kui võiks arvata. Pildi sai ikka ilusa kätte:

kookz

Ja tänu sellele, et sealt kerge magusa üledoosi saime, tuli midagi soolast peale süüa ja just sellepärast sattusin üle 4-5 (!!!) aasta Grandesse. Võtsime klassikalise Grande pizza, saime kätte ja peale paari esimest ampsu tundsin, et natukene mage on. Võtsin automaatselt siis soolatopsi, kork maha ja hakkan raputama ja SIIS…. sellel polnud sõela. Ma legit kallasin pool soolatopsi oma pitsa peale.. well shit eksole. Tegelikult polnud pitsa ise ka üldse nii hea kui kunagi ja ilmselt järgmised sama palju aastaid ma sinna jälle ei satu. Jalutasime edasi Kuursaali ning sealt mõtlesime Grand Holmi minna. Sinna jõudes nägime, et Ann on tööl ja tuli välja, et kell 20.00 hakkas Tõnis Mäe ja Jarek Kasari kontsert Jahtas, mida siis otsustasime sinna kuulama jääda. Õues aga läks päris tuuliseks ära ja kaua me seal ei jaksanudki olla. Kiire poetripp ja siis koju ära. Mõnikord lihtsalt on selliseid kvaliteetpäevi kvaliteetinimesega vaja (ja ‘ilus’ pildi peal olla)

normikas 

R x

Advertisements

vii-ple-me

Õppides Inglise keelt ja kirjandust on meil kohustuslikus korras vaja ära teha ka üks teine keeleaine lisaks. Sel kevadsemestril oli mul lõpuks võimalus võtta endale tunniplaani viipekeel. Juba mitu semestrit oli see mõttes võtta, aga varem oli see kahjuks kattunud mõne teise kohustusliku ainega, mistõttu tegin vahepeal veel hispaania keele ka ära. Isegi ei tea mis selle viipekeele juures tõmbas, aga millegipärast tundus see väga-väga huvitavana ja võin juba ette öelda, et ei pidanud pettuma.

Aine ise oli üles ehitatud praktikumide peale, mis toimusid kaks korda nädalas, st. et puududa väga ei saanud, sest muidu sa lihtsalt paratamatult jäid seal maha, kuna Eesti viipekeele jaoks on internetis vaid üks põhjalik sõnastik ja ka seal osad viiped erinesid neist, mida meie õppisime. Igastahes, viipekeel on nagu iga teine keel, mis siis, et paljud arvavad, et kuidas see saab omaette keel olla – see on. Lisaks sõrmendamisele ning erinevate algviibete omandamisele õppisin palju uut ka kurtide ning nende kultuuri kohta, ehk siis suht best of both worlds minu arust.

Alustasimegi sõrmendamisest, mille kohta meie õppejõud, kes ise on elukutseline viipekeele tõlk ning abielus kurdiga (kelle endaga meil oli ka võimalus semestri lõpus viibelda), algusest peale toonitas, et kuigi seda kasutatakse viipemaailmas, siis tegelikult pole see viipekeele osa. Sellega on lihtsalt hea tähestikku selgeks õppida ning nimesid sõrmendada. Nimedest veel seda, et kurtide maailmas on enamasti viipenimed: näiteks meie presidendi viipenimeks näitad endal kikilipsu jne. Näiteks minu viipenimi oleks selline liigutus, et tõmbad nagu jopelukku alt üles kinni… sest noh.. Lukk. Sealt edasi õppisime ära põhiküsimused, numbrid, emotsioonid, komplimendid, viisakusväljendid, iseloomuomadused ja välised karakteristikud, hiljem jõudsime läbi võtta veel ka perekonna, riietuse ning kodu teemad. Ühesõnaga, VÄGA palju uut, eriti kui varem kunagi sellise asjaga kokku pole puutunud. Huvitav oli ka see, et miimika on kogu asja juures väga tähtis ja paljud kurdid tegelikult loevadki enamus ka huultelt, mistõttu peab viibeldes kaasa artikuleerima. Õnneks meie õppejõud oli üks toredamaid ja normaalsemaid kes mul siiani üleüldse on olnud ja väga toetav.

Aines otseseid kontrolltöid ning eksamit polnud, aga vahepeal olid meil vaja lihtsalt teha mingid lühijutud või laused, mida me siis kõigi ees viiplema pidime. Mis oli ka hea ja ei lasknud asjadel meelest minna, oli see, et pidevalt käis harjutamine, kas paarides või gruppides või siis omaette. Lisaks vaatasime ka filme ja muid erinevaid asju, mis andsid päris hea vaate kurtide maailma. Praegu just tunnen ka, et peaksin asju üle vaatama, sest pole peale kooli lõppu peaaegu üldse viibelnud ja ei taha, et asjad päris meelest ära läheks. Lõppu panen ühe video endast viiplemas, et ehk mõnda huvitab, vaadake kas saate aru 😀

CLICK MEEHHH

jaanid jaanid peeter paanid

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohiiii… või siis pigem jaanipäeval kindlalt sajab vihma. Just täpselt samamoodi oli selle aastase jaanipäevaga. Hommik oli paljutõotav ja siis üks hetk hakkas sadama ja sadas kohe täitsa terve päev järjest. As usual, siis jäid jaaniplaanid suht viimasele minutile, aga jäi ikkagi Perakülla minek. Viimati käisime seal tähistamas üleelmine aasta ja siis tegi ilm suht sama trikki. Tegelikult ei teadnudki enne kui ise kohale jõudsid, et mis rahvas seal siis lõpuks koos on – sai panna pidu selliste inimestega, kellega ehk muidu ühte seltskonda väga tihti ei satu, mis oli vinge.

Paljud läksid juba päeval 15 ajal jne kohale ära, et rahulikult grilli teha ja sisse end sättida. Sellel ajal aga sadas veel korralikult vihma ning kuna minu minek oli planeeritud umbes 18 peale, siis helistati, et kas saaksin Kerdi juurest tuua teise katusealuse veel – mõeldud, tehtud. Tõin selle ära ja hakkasin inimesi peale korjama, ilm oli tollel hetkel veel ikka suhteliselt masendav. Lõpuks saime kõik, mina, Karl-Erik, Grete ja Raili oma kodinatega peale, poes käidud jne ja saime lõpuks natukene enne 19 minema. Alguses mõtlesin küll, et jääme hilja peale, aga tegelikult kohale jõudsime üllatavalt ruttu ja kõige parem oli see, et me tõime endaga vist kuiva ilma ka kaasa, sest põhimõtteliselt kogu selle aja jooksul kui seal olime, siis vihma enam ei sadanud. Tegelikult oli terve rand suht inimesi täis ja meie ei olnud kindlasti ainsad, kes sinna oma jaane tähistama jõudsid. Kahjuks traditsioonilist jaanilõket meil polnud, aga väike leek oli grillis olemas, niiet still counts!! Keegi üle selle ei hüpanud ega midagi, aga noh..

jaanidkollage

Teine katusealune sai suurte raskustega püsti, rahvas mängis rannas Ameerika jalgpalli, laud oli toitu täis, grill töötas ja kõik oli väääga timm. Vesipiibud pandi ka püsti ja üks hetk hakkasimegi mõndadega bussijuhti mängima ja bailaringi tegime ka, polnud bailat niii kaua mänginud, et vahepeal ei mäletanud mida mingi kaart tähendabki lol. Igastahes, kell liikus mu arust ikka väga kiiresti ja ühel hetkel väga enam ei tajunud ka, et mis kell on. Enda plaan oli ikka nautida jaanipäeva ja võtta paar jooki ka ja kuna järgmine päev oli kell 11 vaja tööl olla, siis panin paika, et umbes 9 paiku siis võiks liikuda. Tegelikult aga plaanid ei läinud päris nii.

Pidu ikka elas korralikult, muidugi vahepeal osad vajusid ära ja mõned läksid linna ka ära, aga pidu läks ikka edasi, rääkisime rahvaga juttu ja tsillisime niisama. Ilm oli ikka täitsa mõnus, võib-olla lihtsalt sellepärast, et olin end korralikult kinni pakkinud ja siis külm ei jõudnudki hakata. Üks hetk hakkasime rahvaga mängima ‘whats the name of this fucking game’ ja see oli niii veider mäng, aga samas täiega naljakas ka. Väga ei hakka ära seletama mida see endast siis kujutas, aga ühel hetkel läks rahvas ikka korralikult hoogu. Muidugi võeti üks hetk ka laul üles, sest meie enda superstaar Bert Rotberg oli kitarri kaasa võtnud ja siis muidugi läksid vanad head Skype laulud laulmisele ja igast muud korraliku Eesti jaanimuusikat ka.

mängudkollage

Nagu ikka jaanipäeval, siis täitsa pimedaks ei läinudki ja enne kui märgata jõudiski pmst, oli jälle täiesti valge. Üks hetk hakkas Bosse taarakoristust tegema ja mõtlesin, et abistan teda veidi ja Timo tuli ka kampa. Suutsime seal natukene isegi ära ka koristada, sest olgem ausad, prügi ja seda jama oli ikka korralikult. Mingi hetk sai mere ääres käidud ja meri oli nii mõnus rahulik. Sealt tagasi jõudes oli see teine katusealune täiesti otsad andnud, paljud olid magama läinud või kuhugi ära kadunud ja ainult käputäis rahvast istus veel laua taga. Ma arvan, et kell oli umbes niiii pool 4 või midagi? Igastahes, sai seal veel natukene juttu räägitud jne ja siis tuli plaan, et võiks tegelikult juba linna poole liikuda – mina ise ei viitsinud enda telki üldse ülessegi panna ja mu auto rahvas kibeles ka juba kodu poole. Lõpuks ikkagi tuli otsus umbes poole 5 ajal liikuma hakata ja seda me tegimegi. Jätsime viimased vaprad sinna istuma ja vihma tibutamist nautima, peksime Karl-Eriku autos üles korraks ja hakkasime Haapsalu poole sõitma. Tagasisõit oli väga mõnus, nii vaikne ja rahulik ja kuigi pool teest sadas vihma, siis oli see kuidagi väga värskendav. Viisin kamraadid linnas koju ära ja ise jõudsin koju nii umbes poole 6 ajal hommikul. Sellega aga polnud keegi kodus arvestanud ja mul polnud võtit ka kaasas ja siis istusin oma kassiga natukene aega ukse taga ja nautisin karget hommikuõhku. Tuppa saades sain oma 3 ja pool tundi und kätte ja siis ärkasin rõõmsalt (not really), et tööle tulla 🙂

See jaanipäev oli väga huvitav ja midagi veidi erinevat ja kindlasti midagi väga lahedat ja jäin sellega väga-väga rahule, sest seltskond oli see, mis sellest ühe hea jaanitähistuse tegi! ps: nüüd olen kerge rott ja kasutan Karl-Eriku instagrami pilti, et siia üks ilus punkt panna. jaanid'15

R x

päike paistab, ilm on soe

Ma ei mäleta millal ma reaalselt midagi kogusin, aga päikeseprillidega on küll nii, et kui näen paari mis mulle meeldib, siis väga ei kõhkle ostmisega. Hetkel on mul neid 9 paari, aga ma olen jummmmala kindel, et mul peaks veel paar-kolm paari olema, mis on siis ilmselt kuskile omapead jalutama läinud või tee kellegi teise kotti leidnud. Niisiis otsustasin, et pildistaks nad kõik üles ja kirjutaks paar sõna juurde ka, et kuidas nad minuni jõudnud on ja ilmselt on enamus postitust täis awkwardly poseeritud pilte minust ja mu päikeseprillidest, pls bare with me. A üks asi on minu puhul täitsa kindel: mind väga ei huvita kas prillid otseselt mulle sobivad või mitte. Kui nad mulle meeldivad, siis ma kannan neid ikka.

prillid1

pruunid

Vasakult tulles siis esimesed prillid ostsin ilmselt ma ei mäleta millal Takkost? Olgugi, et kuju poolest need minu näoga küll perfektsed ei ole, siis olen seda paari küll vist läbi ja lõhki kandnud. Keskmise paariga on asjalood aga hoopis teised: ostsin need aprillis uk-s käies Primarkist, maksid need äkki 1 pound ja kuigi pildil see nii väga välja ei tule, on neil kerge loomamuster. Seda paari pole veel kordagi kandnud, sest ma lihtsalt ei ole seda suutnud kuidagi mingi riietuse juurde sobitada, aga ehk nüüd suvel tuleb see aeg. Viimane paar on kõige uuem, need saabusid nädalake tagasi ja tellisin need Ebayst. Kuigi kandnud pole ka neid veel kordagi (meil on ju päikest näha kord aastas), meeldivad need mulle väga.

prillid2

mustad

Need paarid peaks olema siis need mis on ‘mustad’. Juba esimese paari kohta saan öelda, et ei mäleta, millal neid viimati üldse sahtlist välja oleksin võtnud. Raamide äärtes on neil mingid metallist kaunistused ja prill ise on väga-väga tugev. Keskmise paariga oli tegelikult hea lugu: ostsin uk-st koos üleval mainitud paariga ka taolised, aga ainult kuldsed. Madlile need kuldsed aga väga meeldisid ja kuna tal olid need konkreetsed keskmised, mis talle enda arust üldse ei sobinud, otsustasime need omavahel ära vahetada ja mina olen selle vahetusega küll väga rahul. Just seda paari vist olen viimasel ajal kõige rohkem kandnud, sest need sobivad kõigega, kanna sa siis kuldset, hõbedat või vikerkaart seljas. Viimane paar on vist kõige omapärasem mida oman? Ostsin need ükskord Humanast 2 euroga ja neil on siuke eee what is this, mingi joon või traat või kurat teab mis asi seal üleval. Selline tulnukaprill on veits, aga coolio.

prillid3

lambikas

Ja olemegi jõudnud täiesti viimase kolmikuni. Kolmest kahte paari kannan ka ikka väga harva, pigem kannab õde isegi rohkem kui mina. Esimene paar peaks tegelikult olema sinakas-rohelist värvi, mida siin ilmselt nii hästi ei erista. Kui ma hästi mäletan (alzu strikes), on need kunagi ammu Seppäläst ostetud ja ilmselt ostsingi need pigem just värvi pärast. Kahjuks on neid raske kuskile riietuse juurde sobitada, mistõttu ootavad ilmselt paremat aega sahtlis. Keskmine paar on ka üks nendest, mida olen läbi ja lõhki kandnud pmst. Sain nad Egle käest paar aastat tagasi peale seda kui ta neid mu hipi sünnal kandis ja samamoodi – tean, et need ei sobi mulle perfektselt, aga ma ei tea, need lihtsalt istuvad iga riietusega oma neutraalse värvi pärast. Viimaseks olen jätnud oma kõige värvilisema paari: raam on kreemjas-valge roosade lilledega. Täitsa ausalt ei mäletagi, kust need sain ja samamoodi, olen väga harva kandnud. No ma ei teaaa, ei raatsi lihtsalt ära anda või midagi muud teha nendega, mida ei kanna üldse vms, mõtlen ikka: ‘oh äkki kunagi kannan’, aga keda ikka lollitan.

Ja siis juhtub ikkagi nii, et kui päike paistab, ei ole minul päikeseprille käepärast võtta.

R x

china doll

Jõudiski lõpuks kätte see aeg kui minu väike õde polegi enam nii väike ja lõpetas gümnaasiumi. Kuhu see aeg küll läheb – alles oli ju meie enda lõpetamine ja saime lennuga viimast korda istuda kõik koos ühises ruumis ja nüüd oli juba Regina kord.

Selleks puhuks mõtlesin, et telliks endale uue kleidi ja millegipärast tõmbas just A-lõikega kleidi poole, sest taolist mul endal riidekapis veel ei ole. Ebays ringi vaadates sattusin selle konkreetse kleidi peale, mis mul piltidel seljas on. Mõtlesin, et mis siin ikka, tellin ära ja teades Hiina suuruseid, tellisin suurus suurema. Kleit tuli ise üpriski kiiresti kohale, maksis äkki 10 euri? kes seda enam mäletab ja oli täiesti perfect fit, va see, et vooder all oli natukene lühike ja tänu sellele oli kõik ilusti paista mis paistma ei peaks.

Selle probleemi sai ka lahendatud Kangadžunglist sobiva kanga ostmisega ja kleidi vanaema juurde viimisega, kes paari päevaga selle veidi pikemaks õmbles ja siis uuesti kleiti selga proovides ei olnudki enam tunnet, et iga väike tuuleiil võiks Marilyn-momenti tekitada, kuigi mõne jaoks võib see ikkagi lühike tunduda.

Hommikul sai peale u 4-tunnist und kiire äratus tehtud, Reginale meik tehtud ja siis sai ise sättima hakata. Endale meeldis mu outfit väga – pidulik, aga samas armas ja suvine ja mitte väga üle pingutatud kah.
 foto3 foto2

Kleit: Ebay, kingad: Zara, kaelakee: Ebay

Ps: päike paistis silma… päikest.

R x

mah hair

Mitmed inimesed, kes mind kauem kui aasta-kaks ei tea, ei teagi, et see tume värv, mis mul hetkel peas on, ei ole mu loomulik värv. Mõnele tuleb see äkki üllatusena, sest ‘su kulmud on ju niiii tumedad’. Tegelikult olen üks nendest keda on õnnistatud selle imelise eestlastliku kartulikoore värviga. Vaadates pilte, mis sellest ajast on, kui mul veel loomulik värv oli, näen, kui terved mu juuksed tegelikult ikka olid, kuid see selleks. Hoiatan juba ette ära, et see postitus tuleb täis igasugu veidraid vanu pilte, niiet ärge judgege, et ma selline iludus kunagi olin.

DSC00665

Kuni 7. klassini olin see kartulipliks ning kui ma õigesti mäletan, siis umbes 7. klassi lõpp – 8. klass algas see värvidega eksperimenteerimine pihta. Enne kui jõudsin selle värvini, mis hetkel olen, jõudsin olla punakaspruun, kuseblond ja täiesti süsimust – seda kõike vähem kui aasta aja jooksul. Ka pikkuste poolest on mul olnud terve elu jooksul väga erinevaid pikkusi, nagu näiteks 2. klassis lõigatud poisipea (haadi-ha) ja samas on mul olnud ka väga väga pikad juuksed ühel hetkel, seega üritan kõike seda siin näidata ka.. vb mitte poisipead siiski.

punakas

Kui ma õigesti mäletan, siis vist esimene värv peale kartulikoort oligi see punakaspruun. Ei oskagi öelda mida sellest värvist arvan, sest tegelikult see mulle meeldis küll, aga tolleks hetkeks polnud veel seda kulmude kitkumise skilli omandanud, niiet kogu kupatus koos ei näinud väga hea välja. Samuti ei tea ma ka, mida ma mõtlesin, et sellise tuka endale lõigata lasin?

11430286_895870190454632_1453235161_n

Õnneks või kahjuks pole mul ühtegi normaalset pilti sellest ajast, kui ma see ilus pee-blond olin ja ainukene pilt, mille suutsin leida oli see.. Kui palju sellest reaalselt juuksevärvi näeb, see on iseasi. Mäletan, et tahtsin blondi ära proovida ja käisin isegi värvipesus selle jaoks, ehk siis tapsin oma juukseid korralikult. Kahjuks jah tollel ajal see juuksevärv mulle absoluutselt ei sobinud, kuid kunagi ehk proovin blondi uuesti ära, äkki teen siis kulmud jne ka ja olen veidikene targem, kui 13-aastaselt.

8. klassis siis saingi lõpuks endale tumeda värvi pähe, aga see tume oli täiesti süsimust. Ütleme nii, et see oli kindlasti parem, kui kaks eelnevat värvi olid, kuid see polnud ikkagi väga ilus – juuksed olid täiesti kahjustunud nendest värvimistest ja järku lõigatud soeng veel eriti highlightis seda.

rootsi

Õnneks siiski oli nii palju aru peas, et hakkasin juuste eest paremini hoolt kandma ning neid välja kasvatama, et saaks pikkust juurde. Ka värvi üritasin ikkagi heledamaks saada ja ühel hetkel oligi mustast tumepruun saanud, mis nägi natukenegi loomulikum välja. Tänu paremale hooldusele olidki mul üks hetk ikka väga pikad ja üpriski terved juuksed ka, nagu selle pildi peal näha on:

jaanidüksaasta

Kahju, et blogi pildi kvaliteediga üks-null teeb, aga kes siis aru ei saa, olen esimeses reas paremalt teine. Mäletan, et tore oli küll nii pikkade juustega olla, aga need vajasid tõsiselt aega ja hoolitsust ja rasked olid nad ka, sest mulle on loomulikult antud tegelikult üpriski paksud juuksed. Sellest pikkusest hakkasin aga vaikselt maha võtma, sest tundsin, et see oli liiga pikk mu jaoks. Vahepeal olin siis täiesti sellise keskmise pikkusega jälle ja ühel hetkel mõtlesin, et teeks ära selle nalja ja lõikaks jälle juuksed õlgadeni.

20140524_175831

Kas selline pikkus mu jaoks ideaalne oli, ei oska ma öelda, aga kindlasti oli see mõnus kerge ning olen mõelnud mitu korda seda tagasi lõigata, sest need on ju ainult juuksed, need kasvavad tagasi! Selleks hetkeks olemegi peaaegu juba praeguses päevas, aga siiski, vahele jäi veel üks katsetusperiood, mille ajal olid mu juuksed ikkagi tumedad, aga neil oli täiesti violetne toon:

ghellusmile

See meeldis mulle väga ning oli hea vaheldus tumepruunile ning midagi huvitavamat. Kindlasti värvin selle mingil hetkel tagasi, kui jälle vaheldust vaja on.

Praegu on mul tume-tumepruunid umbes sama pikkusega mis viimasel pildil, juuksed ning ütleks, et tume on kindlasti minu värv. Kulmud on ka väga tumedad, niiet kõik sobib kuidagi hästi kokku. Ei ütleks, et hetkel kasutaks mingeid erilisi juuksehooldusvahendeid: täiesti tavalised shampoon ja palsam, harva teen mingit maski, peale igat pesu määrin otstesse kas riitsinusõli või Macadamia Healing Oil Treatment õli ja ongi asi korras. Muidugi kasutan sirgendajat ja vahel ka lokitange, aga kindlasti suudan toast välja minna ka juukseid sirgendamata. Praeguse 21 eluaasta jooksul olen proovinud ikka päris mitmeid erinevaid stiile ja pikkuseid ja bla bla ja kindlasti proovin ka edasi… okei kiilakaks päris ei aja, not my thing haha.

R x

tuli ära see 21

21!!!!!!! Lõpuks saan Apteki legaalselt sisse! Mitte, et mult siiani kordagi dokumenti oleks küsitud… see selleks.

18826352332_c07e02e981_o

Kolmapäeval, 10.juunil oli õige sünnipäeva päev ja see päev oli päris busy: silmaarst ja siis liikusin linnas ringi noo nii 5 tundi ja siis oli lõpuks ikka korralik väss peal. Õhtul oli jalka staadionil ja Haapsalu Leegion oli kohal ikka ja juba poolel teel tribüünidele kuulsin kuidas keegi trummi lööb ja sünnipäevalaulu laulab ja kohale jõudes lasid kõik ligi 30+ inimest üle staadioni mulle sünnipäevalaulu ja see oli nii vinge!

Suurem pidu toimus aga eile, 13.juuni. Kes juhuslikult ei tea: mulle meeldib teemapidusid teha. Alustasin üleeelmine aasta hipiteemalise peoga, eelmine aasta mehhiko party ja selle aasta teemaks oli…. *trummipõrin* ARAABIA. Don’t ask, kust selline teema üldse tuli, ilmselt sp, et see on ka selline kirev ja värviline jne ja suht sinna suunda iga aasta ma sihin. Igastahes, tegin ürituse ammu mais ära ja tundus aega nagu palju olevat eks, aga ei – järsku oli peoni nädal aega, mul endalgi polnud veel korraliku kostüümi ja asjad läksid väga kiireks. Süüa hakkasime empsiga tegema juba eelmine päev ja 13nda hommikust peale käis kõva kokkamine ja tegutsemine, sest minu sünnipäeval keegi kunagi nälga ei jää. 11270084_912220995486522_2042483987_n 18643836490_6efc94262d_o

Lõpuks läks jälle kiireks nagu alati, slappisin mingi araabia meigi näkku, viskasin riided selga, viisime asjad õue laua peale ära jaa võis oodata külaliste ootamine. Madli algatusel tuli mõte teha ‘fotonurk’, selle tausta tegi ta mingi aeg valmis ja ma olin juba ükspäev igast propse selle jaoks teinud.

18831462945_0b862cf85a_o 18643719208_5921c2bc39_o 18210846653_248c4552d4_o 18805233546_b7e0e35e1f_o 18210864893_f1b9d6b2d1_o18826401162_7e5855bfb9_o

Rahvast hakkas siiis vaikselt ikka tilkuma ja kõik kes tulid, pidid võtma värvilise tervitusshoti – need olin viinast ja Skittlesi kommidest teinud.

21sünxviinad

Kõik olid nii toredad ja kingid olid toredad ja ma olin niiiiii üllatunud kui hästi kõik end teemasse riidesse olid pannud, sest kuulsin mitmelt poolt varem, et raske teema ja raske riietust leida. Ise nägin suht egiptlane välja, aga nevermind. Kamandasin kohe kõik sööma, sest süüa oli ikka lademetes, nagu meil siin ikka kombeks on.

18831438425_3a5f0ebf51_o 18805130346_19c3e8bc35_o

Nagu iga peoga, siis alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Vahepeal olid mõned nõmedad hetked ka, aga see oli lihtsalt sp, et tundsin ühel hetkel, et mul pole 10 kätt ja 10 silma, et jõuaks kõike jälgida, teha jnejne. Siis mulle öeldi, et take it easy ja naudi. Igastahes, väike alkohol lahendab kõik probleemid ja mida pimedamaks läks, seda enam sai pidu hoogu sisse. Kui alguses tundus, et rahvas ei segune kuidagi, kursaõed oli oma nurgas ja siis ühed sõbrad ühel pool ja teised teisel pool, siis vesipiibu ülespanek ja bussikoski mängimine pani bondimise-mode täiega peale. Mida edasi, seda kõvemaks läks ka muusika ja juhtus igasugu toredat ja muud põnevat. . Fotonurk osutus ka üllatavalt populaarseks ja sai palju-palju pilte seal tehtud. Mõned inimesed olid rohkem vässud ja läksid varem ära, aga ega see peol väsida ei lasknud.

18210720713_d873f56e5e_o

Muidugi pole see ju minu sünnipäev kui keegi haiglas ei lõpeta ja kuna eelmise aasta superstaari kohal ei olnud pidi keegi teine selle rolli endale saama. Seekord oli rõõmus vabatahtlik Madli, kellel juhtus kivi jalge ette jääma ning ta nii õnnetult kukkus, et küünarnukist kätt väga liigutada ei saanudki. Alguses oli kõik väga naljakas, ta ise ka naeris ja ei võtnud üldse tõsiselt seda, aga hiljem tuli välja, et polnudki nii naljakas asi. Kui pidu juba täitsa ära vajunud oli ja viimasedki peolised olid linna poole ajama pannud, siis tuli teha üks kerge trip to da Haapsalu haigla. See käik ise oli täiesti mõttetu, pmst öeldi, et tulge hommikul kell 9 tagasi. Tulime siis koju tagasi, kolm tunnikest und ja siis Madlil uuesti haiglasse minek. Õnneks luumurdu ega mõra pole, aga täitsa jama on asi ikka.

Vaatamata sellele oli pidu ise väga vinxvonxviisakas, ilmaga vedas super hästi ning mul on niiiiii hea meel, et mu sõbrad jätkuvalt viitsivad otsida kostüüme mu teemasünnipäevade jaoks ja et jätkuvalt viitsitakse end kasvõi korraks kohale ajada, et õnne soovida ja natukene juttu ajada, kui pole ammu näinud. Mitmed inimesed, keda veel ootasin, ei saanud aga erinevatel põhjustel tulla, mis oli kuuuurrrb. Aga ma ei tea kui mul pole maailma parimad sõbrad, siis kellel on (ok kõigil teistel on ka, aga mul on ka.. legit)

18210792023_7883f5b85f_o 18645252629_95b647f41a_o

R x